Pühapäev, GEP

Kuradi joodikud. No olgu, alustan siis algusest. Meil ei olnud algselt mingeid plaane külastada Ukraina suusakeskuseid, kuid üks jäi meile tee peale ette - Bukovel. Jõudsime sinna pühapäeva varahommikul, st. pärast südaööd. Sõitsime ja sõitsime kuni ühel hetkel oli tõkkepuu ees ja turvakad küsisid, et mida teile? Meie vastu, et Bukovel! Tõkkepuu tõusis ja meid lubati turvatud alale - olimegi kohal! :) Ümberringi vaikus, suured hotellid.. Keskuse keskus. Astusime sisse ja uurisime majutusvõimalusi. Neil oli pakkuda mingi polu-lux mida me pidasime kalliks ja chek-out ka kl. 10:00. Kui saame kl. 01:00 magama ja välja peame kolima kl. 10:00, siis tundub nagu mõttetu, kas pole? Tahtsime hommikul mäe ja lumeolud üle vaadata ning siis otsustada, kas jääme või mis teeme. Igaks juhuks astusime ühte hotelli ka sisse. Ja oh õnne, saimegi igati luks toa ilma polu-lux hinnata, check-out kl. 12:00. No ei võinud need keskuse inimesed täpsustada, et nad ei halda kogu keskust vaid ainult mingit osa ja soovitada meil mujalt küsida. Teenindamise osas siin veel arenguruumi on. Ega hotellis ka tube väga valida ei olnud ja jäi mulje, et kogu mäekeskus on rahvast täis. Hommikusöögile saadeti meid ühte teise hotelli. Ja sellise küllusliku hs eest saavad nad küll 5+! Mäel paistis lund olevat ja seega otsustasime jääda veel üheks ööks. Kahjuks ei saanud me samasse tuppa jääda, sest see ja kogu hotell oli reserveeritud (nädal käib seal pühapäevast pühapäevani). Saime aga kokkuleppele hotelliga, kus olime saanud luksusliku hommikusöögi ja kolisime oma "mökkisse". Mökki on üks osa ridamajadest, tuba ja wc-duśhiruum. Kööginurka ei ole. Võrreldes põhjamaade majakestega, jätab see vanakooli mulje. Aga meile ongi põhiline, et magada-pesta ja riideid kuivatada saab. Seadsime end sisse ja läksime mägesid vallutama. Hooaeg oli avatud alles paar päeva tagasi, nii et jõudsime päris alguses. Kui oleks rohkem lund, oleks siin täitsa tore hullata. Nüüd oli lahti 4-5 nõlva ja puuderdada ei olnud kuskil. Päike paistis ja lund sadas juurde. Päeva pilet kehtib kuni kl. 16:30. Oli ka variant osta 20 laskumise pilet, sh. üks õhtunõlv, kuid meie valime päevapileti. Rahvast on päris palju -tõstuki ees saba a la Jasna. Kuna päike siras taevas, panin liiga õhukeselt riidesse ja ühel hetkel hakkab jahe. Nii jahe, et lõpetan päeva ära. Ja kell ongi juba 16:11. Kutid jäävad veel viimast võtma. Nende tuppa tulekut takistab ka üks mäenõlval olev baar... Lõuna jäi vahele ja mul on juba kere hele. Soojenen hunniku tekkide all ja kõht koriseb. Lõpuks tulevad ka mäehundid ja saame sööma minna. Lähme samasse restorani kus sõime vägeva hommikusöögi. Kosochok on tore puidust rahvusliku sisustusega söögikoht. Mina sain mäepeal ikka täitsa külma, mis ei ole kõigest hoolimata veel üle läinud. Tellime süüa ja viina... Soe borś on just see mida vaja. Ja külm Horzitsa viin kulub ruttu. Ettekandja jälgib meid vist piilukaameraga, sest nii kui meil pitsid tühjaks said, ilmub ta välja ja nagu nõiaväel on pitsid jälle täis.. Tantsule mängib taustaks rahvusliku tooniga muusikat tülpinud olekuga bänd. Ergutame neid ja pillimeeste näod lähevad rõõmsamaks. Külastajad lahkuvad... Paaril eestlasel on hammas verel... Baarman valab lahkelt välja, kuid teenindajad meiega koos ei joo. Lõpuks anname alla ja seame sammud ukse poole. Kus krt see meie mökki on?? Väljas on hiirvaikne (kui meid mitte arvestada). Siin ei ole, selle nurga taga ka ei ole... Turvakad jälgivad meid kahtlustavate pilkudega. Õnneks olen mina suht kaine ja pika tuiamise peale õnnestub oma kari õige trepini tuua. Kaks joodikut kakerdavad ukse vahel ja nalja on nabani. N on juba toas, kuid L ei taha väga tulla. Lõpuks teen kurja häält (joodik ju itsitamisele ei allu) ja kamandan: "Tulge sisse või minge välja!" Natuke kakerdamist ja vaikus... Nad valisid selle teise variandi. Pesen hambad puhtaks ja lasen neil natuke värket õhku hingata. Mõne aja pärast lähen neid otsima. Pakane väljas, ei saa lasta kamraadidel ju ära külmuda. Seal nad on, keset valendavat lund ja säravate tähtede all. Tatsuvad oma pehmeid üks-edasi-üks-tagasi, üks paremale-üks vasakule samme. Ma püüan teha kurja nägu ja häält, kuid see kõik on väga koomiline... Kuradi kakerdajad! N kukub nina veriseks, tohterdan teda siis lumega... Õnneks on nad nüüd valmis tuppa tulema. Turvakale naeratan ja ütlen, et: "Vsjo haraśo!". Kummaline on see, et õues on tõesti vaikne. Arvaks ju, et Ukraina mäekeskuses on teisigi kakerdajaid. Aga ei, ainult Garjatśie Estonskie Parni. Toas saaga jätkub ja minule tekib tegevust juurde. Detailid las jääda asjaosaliste teada. Täielik GEP!

Laupäev, soolapekk

Ljublinist lahkume laupäeva hommikul nii kl. 10 ja sõidame Ukraina suunas edasi. Piiri lähedusele vihjavad prügikastide raamid mis hakkavad ühel hetkel teed ääristama. Prügikotte või kaste ei ole, lihtsalt raamid. Üks selline nii iga 15 m järel ja nii kilomeetreid... Ühel hetkel seltsivad nendega veo-autod, nina eelmise auto sabas. Kilomeetreid... Fakt, et eelpool mainitud raamide rivi algas palju varem, annab tunnistust sellest, et kunagi on veokate saba olnud veel pikem. Starovoitove piiril peidam igaks juhuks kaasa võetud Vana Tallinna pudelid ära. Siit enam niisama läbi ei sõida, tuleb passe näidata ja pabereid täita. Kell on 11:40. Aga midagi hullu ka ei ole. Kell 12:16 olemegi Ukrainas. Väljas on -14C ja päike paistab. Ukraina piirivalvur küsitleb, et kuhu minek ja mis asjus.... ja soovitab meil külastada ka nende mäekeskust Bukovelis.
Maantee on siin igati korralik... kuni jõuame piirist kaugemale. Edasi logistame mööda konarusi. Meie esimene peatus on Kobelis, ühes väikeses linnas. Uurime, et kus saaks siin raha vahetada. Kelleltki kuuleme, et turul on selline koht. Turg meenutab Balti jaama turgu. Paremale-vasakule ja edasi-tagasi mööda vahekäike, käisime ka turuhoones sees. Liha, riided, pirukad. No ei leia sellist putkat. Uurime siis uuesti, et kus on... Ja saame teada, et turuhoone juures. Tegelikkuses tähendas rahavahetuskoht mõnda inimest, kes seisid turuhoone ees, värvilised rahapakid käes. :) Me ei osanud neid varem lihtsalt tähele panna. Tegime siis ühe naisterahvaga diili - eurod talle, grivnad meile ja kõik olid rahul.
Sõidame läbi ridakülade. Mulle täitsa meeldib see sinine toon millega on enamus aknaraame värvitud. Meenutab millegipärast Vahemerd. Kui enamus ümbrusest on valge ja hall (nii majad kui maad kattev lumi), siis mõnes kohas on ootamatult säravaid värvilaike. Kollane maja rohelise aiaga, roosa maja...
Kõht koriseb, jõuame Lutskisse ja teeme ühes teeäärses söögikohas peatuse. Leti taga toimetavale kutile oleme tuntavalt sümpaatsed ja ta ise on ka igati vinks-vonks. Ega iga päev ei juhtu, et tulevad ootamatult külalised Eestist. Kolm borśi (Ukraina ju!), kaks sealiha portsu ja kolm õlut. Borś on kodune ja maitsev, sealiha ports tähendab keedetud mahlast lihakänsakat. Siia juurde käib ju väike viin ka, eks!? Muidugi käib. Tellime leiba. Maja poolt tuuakse meile ka soolapekki! Ühel hetkel meenub mulle Ivan Orava lugu sellest, kuidas möödusid tema viis aastat Venemaal nii, et väga midagi ei mäleta... No me nii põhjalikud ei ole - vaja ju ikkagi edasi sõita.
Kuigi Bukovelist ei teadnud me enne reisi midagi, siis otsustasime piirivalvuri soovitust kuulda võtta ja Ukraina mäed ka üle vaadata. Lisaks jäi Bukovel meile Rumeenia teepeale.

Ljublin

Esimese sõidupäeva õhtul, kohaliku aja järgi kl. 19:30 (Eestis kl. 20:30) ja olles läbinud 992 km, jõudsime Ljublinisse. Ljublin on Riiat meenutava toreda vanalinnaga Poola linn. Leidsime hotelli nimega Ljublin, hinnatase sobis ja sinna jäimegi. Õnneks oli vanalinn jalutuskäigu kaugusel, baarid ja restoranid külg-külje kõrval. Üks neist sobis ka meile. Siin sain järjekordse kinnituse selle kohta, et Poola mõistes on borś peedi puljong ja lisaks punasele leemele ei tasu midagi loota. Leem oli aga maitsev! Siin vanalinnas võiks teinekordki ringi luusida.

Soojenduseks

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult algas kõik Lenno peas tekkinud mõttest võtta lauad ja minna aastavahetuseks Kamtśatkale. Aga lõpuks kukkus välja natuke teisiti. Sõitsime oma vapra VW Golfiga läbi kaheksa riigi ja kokku 7000 km. Reisiselle oli seekord kolm ja aega kulus selleks kõigeks 2,5 nädalat. Stardipauk kõlas Viljandis 18.detsembri varahommikul kell 05:42. Ilm oli talviselt lumine ja karge, auto termokas näitas -20C. Kroonik (mina siis jah) tukkus läbi Läti-Leedu-Poola, nii et nendest sõbralikest riikidest väga juttu ei tule. Eks neid ole ka juba nähtud...

Kes tahab täpsemalt teada, loeb edasi...