Pühapäev, GEP

Kuradi joodikud. No olgu, alustan siis algusest. Meil ei olnud algselt mingeid plaane külastada Ukraina suusakeskuseid, kuid üks jäi meile tee peale ette - Bukovel. Jõudsime sinna pühapäeva varahommikul, st. pärast südaööd. Sõitsime ja sõitsime kuni ühel hetkel oli tõkkepuu ees ja turvakad küsisid, et mida teile? Meie vastu, et Bukovel! Tõkkepuu tõusis ja meid lubati turvatud alale - olimegi kohal! :) Ümberringi vaikus, suured hotellid.. Keskuse keskus. Astusime sisse ja uurisime majutusvõimalusi. Neil oli pakkuda mingi polu-lux mida me pidasime kalliks ja chek-out ka kl. 10:00. Kui saame kl. 01:00 magama ja välja peame kolima kl. 10:00, siis tundub nagu mõttetu, kas pole? Tahtsime hommikul mäe ja lumeolud üle vaadata ning siis otsustada, kas jääme või mis teeme. Igaks juhuks astusime ühte hotelli ka sisse. Ja oh õnne, saimegi igati luks toa ilma polu-lux hinnata, check-out kl. 12:00. No ei võinud need keskuse inimesed täpsustada, et nad ei halda kogu keskust vaid ainult mingit osa ja soovitada meil mujalt küsida. Teenindamise osas siin veel arenguruumi on. Ega hotellis ka tube väga valida ei olnud ja jäi mulje, et kogu mäekeskus on rahvast täis. Hommikusöögile saadeti meid ühte teise hotelli. Ja sellise küllusliku hs eest saavad nad küll 5+! Mäel paistis lund olevat ja seega otsustasime jääda veel üheks ööks. Kahjuks ei saanud me samasse tuppa jääda, sest see ja kogu hotell oli reserveeritud (nädal käib seal pühapäevast pühapäevani). Saime aga kokkuleppele hotelliga, kus olime saanud luksusliku hommikusöögi ja kolisime oma "mökkisse". Mökki on üks osa ridamajadest, tuba ja wc-duśhiruum. Kööginurka ei ole. Võrreldes põhjamaade majakestega, jätab see vanakooli mulje. Aga meile ongi põhiline, et magada-pesta ja riideid kuivatada saab. Seadsime end sisse ja läksime mägesid vallutama. Hooaeg oli avatud alles paar päeva tagasi, nii et jõudsime päris alguses. Kui oleks rohkem lund, oleks siin täitsa tore hullata. Nüüd oli lahti 4-5 nõlva ja puuderdada ei olnud kuskil. Päike paistis ja lund sadas juurde. Päeva pilet kehtib kuni kl. 16:30. Oli ka variant osta 20 laskumise pilet, sh. üks õhtunõlv, kuid meie valime päevapileti. Rahvast on päris palju -tõstuki ees saba a la Jasna. Kuna päike siras taevas, panin liiga õhukeselt riidesse ja ühel hetkel hakkab jahe. Nii jahe, et lõpetan päeva ära. Ja kell ongi juba 16:11. Kutid jäävad veel viimast võtma. Nende tuppa tulekut takistab ka üks mäenõlval olev baar... Lõuna jäi vahele ja mul on juba kere hele. Soojenen hunniku tekkide all ja kõht koriseb. Lõpuks tulevad ka mäehundid ja saame sööma minna. Lähme samasse restorani kus sõime vägeva hommikusöögi. Kosochok on tore puidust rahvusliku sisustusega söögikoht. Mina sain mäepeal ikka täitsa külma, mis ei ole kõigest hoolimata veel üle läinud. Tellime süüa ja viina... Soe borś on just see mida vaja. Ja külm Horzitsa viin kulub ruttu. Ettekandja jälgib meid vist piilukaameraga, sest nii kui meil pitsid tühjaks said, ilmub ta välja ja nagu nõiaväel on pitsid jälle täis.. Tantsule mängib taustaks rahvusliku tooniga muusikat tülpinud olekuga bänd. Ergutame neid ja pillimeeste näod lähevad rõõmsamaks. Külastajad lahkuvad... Paaril eestlasel on hammas verel... Baarman valab lahkelt välja, kuid teenindajad meiega koos ei joo. Lõpuks anname alla ja seame sammud ukse poole. Kus krt see meie mökki on?? Väljas on hiirvaikne (kui meid mitte arvestada). Siin ei ole, selle nurga taga ka ei ole... Turvakad jälgivad meid kahtlustavate pilkudega. Õnneks olen mina suht kaine ja pika tuiamise peale õnnestub oma kari õige trepini tuua. Kaks joodikut kakerdavad ukse vahel ja nalja on nabani. N on juba toas, kuid L ei taha väga tulla. Lõpuks teen kurja häält (joodik ju itsitamisele ei allu) ja kamandan: "Tulge sisse või minge välja!" Natuke kakerdamist ja vaikus... Nad valisid selle teise variandi. Pesen hambad puhtaks ja lasen neil natuke värket õhku hingata. Mõne aja pärast lähen neid otsima. Pakane väljas, ei saa lasta kamraadidel ju ära külmuda. Seal nad on, keset valendavat lund ja säravate tähtede all. Tatsuvad oma pehmeid üks-edasi-üks-tagasi, üks paremale-üks vasakule samme. Ma püüan teha kurja nägu ja häält, kuid see kõik on väga koomiline... Kuradi kakerdajad! N kukub nina veriseks, tohterdan teda siis lumega... Õnneks on nad nüüd valmis tuppa tulema. Turvakale naeratan ja ütlen, et: "Vsjo haraśo!". Kummaline on see, et õues on tõesti vaikne. Arvaks ju, et Ukraina mäekeskuses on teisigi kakerdajaid. Aga ei, ainult Garjatśie Estonskie Parni. Toas saaga jätkub ja minule tekib tegevust juurde. Detailid las jääda asjaosaliste teada. Täielik GEP!