Laupäev, soolapekk

Ljublinist lahkume laupäeva hommikul nii kl. 10 ja sõidame Ukraina suunas edasi. Piiri lähedusele vihjavad prügikastide raamid mis hakkavad ühel hetkel teed ääristama. Prügikotte või kaste ei ole, lihtsalt raamid. Üks selline nii iga 15 m järel ja nii kilomeetreid... Ühel hetkel seltsivad nendega veo-autod, nina eelmise auto sabas. Kilomeetreid... Fakt, et eelpool mainitud raamide rivi algas palju varem, annab tunnistust sellest, et kunagi on veokate saba olnud veel pikem. Starovoitove piiril peidam igaks juhuks kaasa võetud Vana Tallinna pudelid ära. Siit enam niisama läbi ei sõida, tuleb passe näidata ja pabereid täita. Kell on 11:40. Aga midagi hullu ka ei ole. Kell 12:16 olemegi Ukrainas. Väljas on -14C ja päike paistab. Ukraina piirivalvur küsitleb, et kuhu minek ja mis asjus.... ja soovitab meil külastada ka nende mäekeskust Bukovelis.
Maantee on siin igati korralik... kuni jõuame piirist kaugemale. Edasi logistame mööda konarusi. Meie esimene peatus on Kobelis, ühes väikeses linnas. Uurime, et kus saaks siin raha vahetada. Kelleltki kuuleme, et turul on selline koht. Turg meenutab Balti jaama turgu. Paremale-vasakule ja edasi-tagasi mööda vahekäike, käisime ka turuhoones sees. Liha, riided, pirukad. No ei leia sellist putkat. Uurime siis uuesti, et kus on... Ja saame teada, et turuhoone juures. Tegelikkuses tähendas rahavahetuskoht mõnda inimest, kes seisid turuhoone ees, värvilised rahapakid käes. :) Me ei osanud neid varem lihtsalt tähele panna. Tegime siis ühe naisterahvaga diili - eurod talle, grivnad meile ja kõik olid rahul.
Sõidame läbi ridakülade. Mulle täitsa meeldib see sinine toon millega on enamus aknaraame värvitud. Meenutab millegipärast Vahemerd. Kui enamus ümbrusest on valge ja hall (nii majad kui maad kattev lumi), siis mõnes kohas on ootamatult säravaid värvilaike. Kollane maja rohelise aiaga, roosa maja...
Kõht koriseb, jõuame Lutskisse ja teeme ühes teeäärses söögikohas peatuse. Leti taga toimetavale kutile oleme tuntavalt sümpaatsed ja ta ise on ka igati vinks-vonks. Ega iga päev ei juhtu, et tulevad ootamatult külalised Eestist. Kolm borśi (Ukraina ju!), kaks sealiha portsu ja kolm õlut. Borś on kodune ja maitsev, sealiha ports tähendab keedetud mahlast lihakänsakat. Siia juurde käib ju väike viin ka, eks!? Muidugi käib. Tellime leiba. Maja poolt tuuakse meile ka soolapekki! Ühel hetkel meenub mulle Ivan Orava lugu sellest, kuidas möödusid tema viis aastat Venemaal nii, et väga midagi ei mäleta... No me nii põhjalikud ei ole - vaja ju ikkagi edasi sõita.
Kuigi Bukovelist ei teadnud me enne reisi midagi, siis otsustasime piirivalvuri soovitust kuulda võtta ja Ukraina mäed ka üle vaadata. Lisaks jäi Bukovel meile Rumeenia teepeale.