Lenno peab veel enne linnast lahkumist netti saama, et mõned tehingud teha. Hotellist ei osata meid kuskile juhatada. Ajame interneti jälgi ja lõpuks jõuamegi netikohvikusse. ID lugeja ühendusega on mingi jama. Peab programmi installeerima. Kohviku-inimesed on sellega lahkesti nõus ka kõik saab korda. Võtame suuna Kichinau poole. Väljas on 3,5C ja taas imekaunis päikeseline päev. Olles alles jõudnud Kichinausse, sunnib meie taga sõitev politsei meid kinni pidama. Liiklus on tihe. Ata-ata, miks te valest reast keerasite või midagi sellist. No andke andeks, oleme siin teie kaunis linnas esimest korda. Saime hoiatada. Politsei teeb siin igatahes oma tööd väga korralikult. :)) Moldova kohta on meil Lonely Planet kaasas ja võtame toa raamatus soovitatud hotellis Turist. Väga palju külalisi ei paista olevat- me ei näe kogu siin veedetud aja jooksul kedagi. Teeme tunnikese kehale ja vaimule ning läheme linnaga tutvust tegema, endal pudel vahuveini kotis. Täna on ju selle aasta viimane päev. Mõtleme, et kondame mööda linna ja aasta vahetusel teeme pudeli kuskil linnaväljakul lahti. Linna keskplats on hotellist nii 15 min jalutamise kaugusel ja seal juba trall käib. Kõrghetkeni on veel mõni tund, kell on 19:00. Siin saab lasta endast teha pilti nii tiigripildiga (2010 on ju valge tiigri aasta) või näiteks tubli Nõukogude sõdurina külgkorviga motikal, keep seljas ja pilotka peas. Või siis elusa kotka ja kakuga. Või siis.... Suur ehitud kuusk, laval käib tants ja taga-ajamine. Peoplatsile pääsemiseks tuleb lasta end metalliotsijaga üle kontrollida. Otsustame teha vahepeal mõnes baaris õlled ja kuskil süüa ning siis tagasi tulla. Tänavad on jäised ja lumesegused. Sumpame, libe on. Järgime LP vihjeid. Enamus vihjatud baaridest on suletud, kuid üks õllekas on siiski lahti. Õllekas sees on ühest vanast bussist tehtud baarilett, täpselt nagu ühes Kuressaares asuvas joogikohas. Kohalikud õlled ja pelmeenid järgi proovitud, jalutame edasi. Nii mööda linna käies avastame end järsku ühe restorani ukse eest. Uksel silt, et täna õhtul esinevad siin Alla Pugatśova ja Sofia Rotaru! Vau! Võibolla siis tuleme hoopis siia? Lenno läks asja uurima. Seni kui meie teda ootame, loeme veelkord kuulutust. Selgub, et tegu on Kiievist kohale sõitva(te) jäljendajatega. Lenno on kaua ära ja mul hakkab juba jahe. Astume siis ka majja sisse, et Lennot valgustada ja ütelda, et pole vist väga mõtet siia õhtul trügida. Restoranis käib sagimine ja kiire ettevalmistus õhtuseks peoks. Siis aga mõtleme, et olgugi, et staarid ei ole ehtsad, saame vähemalt kohalikku pidu näha. Mõeldud -tehtud! Maksame osa rahast ära ja läheme hotelli, et endile vähe viisakamad riided selga panna. Peo kulu kokku 200 EUR, mis sisaldab juba 3 vaagnat liha-kala ja 1L viina. Pärast selgub, et liha-kalavaagnad on suht tagasihoidlikud, stiilis kaks tükki kolmes reas, aga pole hullu. Baarmanide näod on värvitud tiigirikirjuks ja usin teenindaja käib meil muudkui viina valamas. Natuke enne südaööd läheme välja, linna keskväljakule rahva sekka. Inimesed on moodustanud väikeseid tantsuringe, kuid üldiselt on melu nagu Tallinnas Raekoja platsil. Vehime säraküünaldega. Head uut aastat!
Kui jõuame tagasi restorani, on pidu võtnud hoogu ja kogu põrandat katab värviline paberipuru - ka siin on aasta vahetunud. Inimeste olek ja välimus, kõik see meenutab 90-ndaid Eestis. Peo edenedes käivad lavalt läbi mitmed kuulsused - Allotśka ja Rotaru ja kes veel kõik... Snegurotśka. Väike striptiisietendus. Kõik nii nagu vaja! Ometigi ei lähe päris nii suureks jämmiks nagu me ühelt moldova-vene peolt eeldasime. Kui paljud külalised on juba lahkunud, loobib lõbusas meeleolus proua baari manager valgeid salfrätikuid õhku.
Koduteel ostab Lenno teeäärsest putkast pirukaid. Pirukad on maitsvad. Prussakas jalutab mööda akent, ju talle maitsevad ka. :)
Wednesday, February 17, 2010
Komapäev, 30.12 - tere Moldova (NB! mitte Moldaavia)
Hommik on ilus ja karge. Päike sirab, muru katab hall. Vahepeal oleme otsustanud, et võtame 2010 aasta saabumise vastu Moldovas. Täna on autosõidu päev. Jälgime nii GPS kui kaarti ja ühel hetkel oleme ootamatult väikeses sadamas ning tuleb sõita praamile. Kell on juba 20:30 ja väljas on 2,5C. Sõidame tõenäoliselt üle Bruti jõe.
Läheneme Rumeenia piirile, Ukraina ja Moldova ei ole ka kaugel. Tee viib mööda trammirööpaid, auklikke teid. Sõida nagu mööda Kopli Liine. Jõuame piirile. Kaks kontrolli läbitud, pagas läbi vaadatud... ja viimases putkas küsitakse miks vinjetti ei ole? A kust me oleksime pidanud teadma mis see vinjett on ja kust seda saab, kui seda meile riiki sisenedes ei üteldud ja eraldi seda välja ka kuskilt ei lugenud? (Eks me kui haritud inimesed ikkagi teadsime mis see on, kuid kui ei oleks teadnud, ei oleks tõesti riiki sisenedes seda ka teada saanud.) Kaks Rumeenia tolli tölli väidavad, et trahv on 200 EUR. Enn on roolis ja kutsutakse nende putka juurde. Mõne aja pärast selgub, et ilma trahvita variant on ka, siis tuleb tasuda 50 EUR. See on nüüd küll ootamatu laks. Vaidleme, omavahel ja töllidega. Et kas peaks üldse maksma ja kui, siis kui palju. Enn on pea-aegu nõus maksma, kuid Lenno resoluutselt mitte. Bens on ka otsakorral ja mootorit ei taha seisma jätta. Hmmm... kuidagi juba tuttav situatsioon. Ja mul on pissihäda ka veel. Appi! Lenno vaidleb töllidega ja jutt läheb sinna, et kui on trahv siis trahv aga mis mõttes te ütlesite, et ilma saab 50 EURga? Üks töll kaotab närvi ja klähvib nii et tatti pritsib, et: "Kas mina ütlesin seda sulle, kas mina...?" Lenno vastu, et: "Ei, minu sõbrale ütlesid". Vaikus. Päris põnev tsirkus. Lenno läheb siis otsima kust saaks vinjeti osta ja satub ühe inglise keelt kõneleva tollipolitseiniku otsa. See kuulab ta ära ja tuleb kaasa töllidega suhtlema. Lõpuks, kl. 22:25 saame ilma maksmata minema, hoiatusega "olgu see viimane kord!". Vetsu ei paista kuskil.
Moldova poolel on oma tants. Vahepeal mulle tundub, et piirivalvur lakub me passe, sest lisaks sellele, et ta vaatab neid vastu valgust, hoiab ta neid ka nii oma näo lähedal, et lausa kummaline. Jubedalt läheb aega. Ju ei ole varem Eesti passe näinud. EUR kurss on 17:70. Kohalikud uhavad siin uljalt oma vanemat sorti mersudega. Putka ukse juurde kogunenud kohalikud juhid on sõbralikud ja jagavad meile infot. Tiraspoli minna ei soovita, seal polevat lisaks viina joomisele midagi teha ja ohtlik olevat seal ka. Lennol kripeldab Tiraspol hingel, sest on seal kunagi treeninglaagris olnud ja nüüd oleks tore uuesti näha. Silman läbi akna WCd, kuid trepikoja uks on lukus ja sisse ei saa. Pöördun siis ühe piirivalvuri poole. Proovin inglise ja vene keeles, kuid ta nagu ei tahaks aru saada. Teeb mingit nalja ja viipab käega kuskile eemale. Kui ma ära ei lähe, muutub tõredaks ja küsib, et mida ma tahan. Lõpuks saab aru ja juhatab mu töötajate räpasesse WCsse. Selline "jaama meestekas" kui saate aru mis ma mõtlen. Kell 23:24 oleme üle piiri.
See läbi külade viiv tee on meie autole eluohtlik. Jääkonarused, vett täis löökaugud, mega konarused. Võtame tee äärest ühe hääletaja peale. Loodame saada nö. siseinfot olukorrast riigis. Tśikk on aga küps mis küps ja mitte eriti jutukas. Soovib sõita paarkümmend km eemal asuvasse külla. Teepeal räägib pidevalt telefoniga. Ühel hetkel ei taha ta enam helinale vastata ja telefon heliseb ja heliseb. Paus. Ja heliseb uuesti. Mõned sõnad on vene keelega sarnased. Tśikk jääb tukkuma. Mina tema kõrval hoian tal silma peal, et ta päris magama ei jääks. Ta olevat juba 3h hääletanud, vedas tal, et meie ta peale võtsime. Tema küla ei tule ega tule. Tahaks juba veini lahti korkida aga talle ei taha pakkuda ja nii tulebki kannatlik olla.
Ai! saime jubeda löögi vastu auto põhja. Tekib hirm, et karter läheb katki ja jäämegi siia öisesse külla keset pärapõrgut. Golf on piisavalt madal auto, et siin teedel veel küllalt lakse saada. Kiiruse laseme alla ja aeg venib.... Lõpuks läheb tädi maha. Pakub meile raha, meie keeldume. Lõpuks jõuame Kagul nimelisse linna ja võtame toa 3*** hotellis. Kulude kokkuhoiu mõttes võtame ühe toa ilma duśhita. Lift on nagu tavalise Mustamäe või Lasnamäe elumaja lift. Oma tuppa saame nii, et kõigepealt avame ukse kust satume esikusse. Esikust hargneb neli ust- kaks neist kuuluvad erinevatele tubadele (üks meie ja teine naabri oma) ning kaks siis vastavalt WC ja vannituba. Toad aga hoopis omaette klassist. Liistparkett on kõige korralikum asi siin toas. Kapi uksed on ligadi-logadi, rõdu ukselt link eest ära, ämblikuvõrk laes... Igati korralik urgas. Vannitoas askeldab pisike tarakan. Ennu WCs on prill-laud ära võetud. Noh, linad on vähemalt puhtad ja see ongi oluline. Enn oli roolis ja jubedad tee-olud on ta närvid päris ära söönud - vajab veiniga ja A-Rühmaga turgutamist. Magama saame pärast kella kahte.
Läheneme Rumeenia piirile, Ukraina ja Moldova ei ole ka kaugel. Tee viib mööda trammirööpaid, auklikke teid. Sõida nagu mööda Kopli Liine. Jõuame piirile. Kaks kontrolli läbitud, pagas läbi vaadatud... ja viimases putkas küsitakse miks vinjetti ei ole? A kust me oleksime pidanud teadma mis see vinjett on ja kust seda saab, kui seda meile riiki sisenedes ei üteldud ja eraldi seda välja ka kuskilt ei lugenud? (Eks me kui haritud inimesed ikkagi teadsime mis see on, kuid kui ei oleks teadnud, ei oleks tõesti riiki sisenedes seda ka teada saanud.) Kaks Rumeenia tolli tölli väidavad, et trahv on 200 EUR. Enn on roolis ja kutsutakse nende putka juurde. Mõne aja pärast selgub, et ilma trahvita variant on ka, siis tuleb tasuda 50 EUR. See on nüüd küll ootamatu laks. Vaidleme, omavahel ja töllidega. Et kas peaks üldse maksma ja kui, siis kui palju. Enn on pea-aegu nõus maksma, kuid Lenno resoluutselt mitte. Bens on ka otsakorral ja mootorit ei taha seisma jätta. Hmmm... kuidagi juba tuttav situatsioon. Ja mul on pissihäda ka veel. Appi! Lenno vaidleb töllidega ja jutt läheb sinna, et kui on trahv siis trahv aga mis mõttes te ütlesite, et ilma saab 50 EURga? Üks töll kaotab närvi ja klähvib nii et tatti pritsib, et: "Kas mina ütlesin seda sulle, kas mina...?" Lenno vastu, et: "Ei, minu sõbrale ütlesid". Vaikus. Päris põnev tsirkus. Lenno läheb siis otsima kust saaks vinjeti osta ja satub ühe inglise keelt kõneleva tollipolitseiniku otsa. See kuulab ta ära ja tuleb kaasa töllidega suhtlema. Lõpuks, kl. 22:25 saame ilma maksmata minema, hoiatusega "olgu see viimane kord!". Vetsu ei paista kuskil.
Moldova poolel on oma tants. Vahepeal mulle tundub, et piirivalvur lakub me passe, sest lisaks sellele, et ta vaatab neid vastu valgust, hoiab ta neid ka nii oma näo lähedal, et lausa kummaline. Jubedalt läheb aega. Ju ei ole varem Eesti passe näinud. EUR kurss on 17:70. Kohalikud uhavad siin uljalt oma vanemat sorti mersudega. Putka ukse juurde kogunenud kohalikud juhid on sõbralikud ja jagavad meile infot. Tiraspoli minna ei soovita, seal polevat lisaks viina joomisele midagi teha ja ohtlik olevat seal ka. Lennol kripeldab Tiraspol hingel, sest on seal kunagi treeninglaagris olnud ja nüüd oleks tore uuesti näha. Silman läbi akna WCd, kuid trepikoja uks on lukus ja sisse ei saa. Pöördun siis ühe piirivalvuri poole. Proovin inglise ja vene keeles, kuid ta nagu ei tahaks aru saada. Teeb mingit nalja ja viipab käega kuskile eemale. Kui ma ära ei lähe, muutub tõredaks ja küsib, et mida ma tahan. Lõpuks saab aru ja juhatab mu töötajate räpasesse WCsse. Selline "jaama meestekas" kui saate aru mis ma mõtlen. Kell 23:24 oleme üle piiri.
See läbi külade viiv tee on meie autole eluohtlik. Jääkonarused, vett täis löökaugud, mega konarused. Võtame tee äärest ühe hääletaja peale. Loodame saada nö. siseinfot olukorrast riigis. Tśikk on aga küps mis küps ja mitte eriti jutukas. Soovib sõita paarkümmend km eemal asuvasse külla. Teepeal räägib pidevalt telefoniga. Ühel hetkel ei taha ta enam helinale vastata ja telefon heliseb ja heliseb. Paus. Ja heliseb uuesti. Mõned sõnad on vene keelega sarnased. Tśikk jääb tukkuma. Mina tema kõrval hoian tal silma peal, et ta päris magama ei jääks. Ta olevat juba 3h hääletanud, vedas tal, et meie ta peale võtsime. Tema küla ei tule ega tule. Tahaks juba veini lahti korkida aga talle ei taha pakkuda ja nii tulebki kannatlik olla.
Ai! saime jubeda löögi vastu auto põhja. Tekib hirm, et karter läheb katki ja jäämegi siia öisesse külla keset pärapõrgut. Golf on piisavalt madal auto, et siin teedel veel küllalt lakse saada. Kiiruse laseme alla ja aeg venib.... Lõpuks läheb tädi maha. Pakub meile raha, meie keeldume. Lõpuks jõuame Kagul nimelisse linna ja võtame toa 3*** hotellis. Kulude kokkuhoiu mõttes võtame ühe toa ilma duśhita. Lift on nagu tavalise Mustamäe või Lasnamäe elumaja lift. Oma tuppa saame nii, et kõigepealt avame ukse kust satume esikusse. Esikust hargneb neli ust- kaks neist kuuluvad erinevatele tubadele (üks meie ja teine naabri oma) ning kaks siis vastavalt WC ja vannituba. Toad aga hoopis omaette klassist. Liistparkett on kõige korralikum asi siin toas. Kapi uksed on ligadi-logadi, rõdu ukselt link eest ära, ämblikuvõrk laes... Igati korralik urgas. Vannitoas askeldab pisike tarakan. Ennu WCs on prill-laud ära võetud. Noh, linad on vähemalt puhtad ja see ongi oluline. Enn oli roolis ja jubedad tee-olud on ta närvid päris ära söönud - vajab veiniga ja A-Rühmaga turgutamist. Magama saame pärast kella kahte.
Teisipäev, 29.12 - merereis (pea-aegu)
Hommikul check-out ja jooksuga sadamasse, et jõuda 10:25 laevale - tahame teha Musta mereni viiva Bosporuse tiiru. Trammilt maha, jookseme nii, et nahk on märg ja hing kinni... ei leia kiirustades õiget kassat üles kust laev väljub. Ja jääme hiljaks. Meid ja veel teisi ullikesi turiste korjab üles mingi mahhinaator. Näitab kaarti kuhu tema laev meid viib, hinnas on pooletunnine peatus Aasia poolel jne. Rahvas kogutakse kokku ja viiakse laevale. On ilus päikesepaisteline selge päev ja mõnus on merel loksuda (tegelikult oleme küll Bosporuse väinas). Ja tehaksegi peatus Aasia poolel nagu lubatud, kuid mitte nii kaugel Musta mere pool kui esialgu kaardilt näidati ja kuhu oleks meid viinud ametlik laev. Sama raha eest. Ei tea kas saime petta ka. Tiirutame Istanbuli Aasia osas, teeme kebabid ja laevaga tagasi merereisi algpunkti.
Enne kui siit linnast lahkume, sõidame ka autoga edasi-tagasi mööda kahte silda mis viivad üle Bosporuse. No et ikka märk maha jätta. Kell on juba 16:00 ja plaan on sõita nii kaugele, kui viitsime. On pime, tee on käänuline ja mägine. Hunt jookseb üle tee! Ületame Bulgaaria piiri ja on kahju, et pimeduse tõttu ei näe kõiki neid teeäärseid losse nende täies ilus. Mitmete hotellide ehitus on pooleli, kuid näha on, et kõik pingutava võimsaima lossi tiitli pärast. Oleme vinges rannikupiirkonnas. Lõpetame tänase teekonna ühes teeäärses baar-hotellis 20 km enne Varnat. Sööme baaris õhtust ja maja peremees teeb meile napsu välja. Siin saan ka lõpuks teada mida tähendab menüüs olev inglisekeelse nimega "Tripe soup". See on pekikuubikute supp. Mitte päris minu rida.
Enne kui siit linnast lahkume, sõidame ka autoga edasi-tagasi mööda kahte silda mis viivad üle Bosporuse. No et ikka märk maha jätta. Kell on juba 16:00 ja plaan on sõita nii kaugele, kui viitsime. On pime, tee on käänuline ja mägine. Hunt jookseb üle tee! Ületame Bulgaaria piiri ja on kahju, et pimeduse tõttu ei näe kõiki neid teeäärseid losse nende täies ilus. Mitmete hotellide ehitus on pooleli, kuid näha on, et kõik pingutava võimsaima lossi tiitli pärast. Oleme vinges rannikupiirkonnas. Lõpetame tänase teekonna ühes teeäärses baar-hotellis 20 km enne Varnat. Sööme baaris õhtust ja maja peremees teeb meile napsu välja. Siin saan ka lõpuks teada mida tähendab menüüs olev inglisekeelse nimega "Tripe soup". See on pekikuubikute supp. Mitte päris minu rida.
Esmaspäev, 28.12
Täna sajab. Alguses natuke ja siis juba ladistab. Tuul rebib vihmavarjud tagurpidi. Otsime üles prantslaste poolt soovitatud kohviku, surfame netis ja mõtleme kus aastavahetusel olla. Esialgne plaan jääda Istanbuli hakkab jumet kaotama, sest 01.01.2010 peaksime hakkama hommikupoole tagasi sõitma, et 04.01 tööl olla. Siis ei saaks ju pidutsedagi. Ei tahaks väga kimada kogu teed, tagasitee koju võiks ka olla normaalne kulgemine. Ilm on uimane ja meie ise ka unised, midagi kindlat veel ei otsusta. Käime ära Galeta tornis kust avaneb hea vaade üle kogu linna. Hetkel on pime, tuledemeri paistab läbi vihma. Lihtsalt lõbu pärast käime vaatame üle ka Istanbuli trammi- ja metrooliikluse. Ostame źetoonid ja sõidame lusti. Kell 20:00 oleme juba kõik täitsa unised kärbsed ja kõigil kipub metroos silm kinni vajuma. Tagasi vihma kätte. Sööme maitsvaid lambarulle ja kobime koju tagasi. Toas üritame veel midagi tarka mõelda oma edaspidise marsruudi kohta, kuid ei suuda midagi otsustada. Kuna siia hotelli enam jääda ei saa (broneeritud) ja tagasiteel kihutada ei taha, siis selles oleme kindlad, et aastavahetust Istanbulis ei veeda. Lumega ei ole kuskil (v.a. Eestis :)) kiita ja kuigi Bukovelis isegi oleks, sisi netis näidatud hotellihinnad on ka seal aastavahetustel üüratud. Päris ehkupeale ei taha ka sinna sõita. Ehk on hommik õhtust targem.
Pühapäev, 27.12 - Istanbul
Jõuame pimedas ühte teeäärsesse suuremasse hotelli. Tuba on nii palav, et paneb põsed õhetama. Avame ukse ja akna, tuuletõmme jahutab natuke. Väljas on pime, kuid nina tunneb mere lähedust. Varahommikul segab und tuttav hääl minaretist. Hommikul avaneb aknast vaade eramutele ja merele. Liigume Istanbuli poole ja kogu see Marmarise äärne piirkond on tore oma rannaäärsete elupiirkondadega. Vau, mõlemas suunas on kolm sõidurida ja nende vahel veel eraldi piiretega eraldatud read bussidele. Ei saanud arugi kust see Istanbul peale hakkas, teed on head, liiklus tihe nagu suurlinnas ikka. Kas oleme veel eeslinnas või juba pealinnas? Mäest üles, mäest alla, üle silla, siia-sinna. Kuna meil kaarti ei ole ja GPS näitab ainult peateed, siis sõidame huupi. Aga ega meil ei olegi kindlat punkti kuhu me peame jõudma. Otsime lihtsalt "üht toredat kohta" kuhu oma staap teha. Arvame, et mere läheduses oleks toredam. See on meie ainus orientiir. Mina kui selle reisi "hotelli manager" astun mõnda hotelli sisse, kuid seal tahetakse liiga palju raha. Vasakule ja paremale mööda kitsaid tänavaid, üles ja alla ja ühe nurga taga vaiksel tänaval märkan sinise maja küljes hosteli silti. See ongi meie koht! Astun tänavalt pisikesse hämarasse sisehoovi, paar kassi jälgivad mind. Koputan, maja on vaikne ja keegi ei ava. Astun nurga taha, seal lösutab veel kari valgeid vurrulisi. Keegi krabistab trepi all. Kestast välja tiritud makilint liigub. Rott? Kassipoeg? Piilun vaikselt...Ei, hoopis magevee-kilpkonn! No muidugi, kes siis veel! Täitsa pirakas teine. Uks avaneb. Hotellis on hämar ja vaikne. Naisterahvas räägib inglise keelt täitsa OK. Mulle näidatakse kõikvõimalikud vabad toad ette, mõni rohkem sultanipärane, mõni vähem. Valime lihtsa ja kulunud olekuga 3se toa (meenutab mulle pioneerilaagrit) viimasel, kolmandal korrusel, sest siin on ka suur merevaatega katuseterrass.
Läheme oma uue kodu ümbruskonnaga tutvuma ja selgub, et oleme sättinud ennast päris turismikeskuse nurgataha. Kõik tähtsamad vaatamisväärsused on siinsamas! No kas meil ei ole hea nina! Plaanime osta mõnest raamatupoest Lonely Planeti, kuid poed on juba kinni. Sööme teeäärses kebabi kohas oma esimesed kebabid (etteruttavalt olgu öeldud, et juhuslikult olid kõik kebabid mida Istanbulis sõime, erinevad, kuid maitsvad). Sattusime turule kus kohalikud endile igasugu träni ostsid ja turiste väga ei jõlkunud. Enn oli kodus lubanud pojale, et toob talle Türgist mõne käekella a la Rolexx või midagi sama jubedat. Hoidsime siis silmad lahti. Kõiksugu Bvlgarisid ja Omegasid oli, kuid lonkava sildiga Rolexeid mitte. Turult taas valguse kätte jõudnud, astub juurde "hõlma kaupmees" ja pakub mingeid lõhnu. Ennu südamesooviks on aga ainult Rolexx või Rollex vm... Kutt kaob korraks ära ja naaseb varsti Bvlagri kellaga. No see ju ei sobi, kuidas sa aru ei saa! Aga äkki siis soovite ikkagi lõhna?! Ei-ei-ei! See kaubitseja annab alla, kuid juurde astub teine kõvera näoga tüüp kes meid enne kaugemalt piidles. Kõik kordub.
Üle Kuldsarve väina viiva silla all on restoranid. Laseme end ühte neist istuma sättida ja teeme mõned õlled. Teenindaja keelitab-meelitab meid 120 kohaliku eest siiasamasse aastavahetuse peole. Hind sisaldab piiramatu koguse alkoholi! Pakkumine on hea, kuid meie ei tahame olla vabad ja mitte ennast konkreetse kohaga siduda. Maybe tomorrow! Sillapealne on paksult räimi püüdvaid õngitsejaid täis. Silla otstes saab osta värsket praetud kala. Täitsa mõnus. Ostame hotelli mõned õlled, veini ja raket. Veinist ja juba Bulgaarias ostetud kuivatatud puuviljadest valmis mulle glögi. Väike rahe lõpeb kiiresti ja kolime oma kraamiga terrassile. Jälgime laevatulesid. Selgub, et hotellis on veel külalisi. Õigepea liituvad meiega kaks prantslast kes elavad ka siin ja tulid just linnapealt. Kostitame neid Eestist kaasa võetud Vana Tallinnaga mida ei olnud põhjust teepeal kellelegi kinkida. Vennastume. Prantslased on siin olnud juba nädala ja täna on nende viimane õhtu. Kuuleme, et Prantsusmaal on kunsti-inimestel hetkel rasked ajad. Valitsus toetavat ainult "mainstreami" ja kui keegi püüab korraldada alternatiivüritusi, siis sellele tehakse kõikvõimalikke takistusi. Õhtu läheb ruttu ja peagi on kell 03:..... Saame neilt igasugu infot ja lõpuks veel ka Istanbuli tutvustava raamatu. Kui Lennoga tuppa jõuame, leiame eest kirja Ennult: "Läksin linnapeale jalutama, telefon on kaasas." Tean, et värav on lukus ja aed kõrge. Lisaks ei olnud Enn ka kõige kainem poiss. Teeb natuke murelikuks aga eks ta ise teab. Ühel hetkel on ta jälle tagasi, olevat roninud üle aia. Enn läks jalutama ja sai kokku ühe taksojuhiga kes talle õlut pakkus ning tasuta mööda linna vaatamisväärsuseid ringi sõidutas. Vot niisuguseid taksojuhte leidub siin!
Läheme oma uue kodu ümbruskonnaga tutvuma ja selgub, et oleme sättinud ennast päris turismikeskuse nurgataha. Kõik tähtsamad vaatamisväärsused on siinsamas! No kas meil ei ole hea nina! Plaanime osta mõnest raamatupoest Lonely Planeti, kuid poed on juba kinni. Sööme teeäärses kebabi kohas oma esimesed kebabid (etteruttavalt olgu öeldud, et juhuslikult olid kõik kebabid mida Istanbulis sõime, erinevad, kuid maitsvad). Sattusime turule kus kohalikud endile igasugu träni ostsid ja turiste väga ei jõlkunud. Enn oli kodus lubanud pojale, et toob talle Türgist mõne käekella a la Rolexx või midagi sama jubedat. Hoidsime siis silmad lahti. Kõiksugu Bvlgarisid ja Omegasid oli, kuid lonkava sildiga Rolexeid mitte. Turult taas valguse kätte jõudnud, astub juurde "hõlma kaupmees" ja pakub mingeid lõhnu. Ennu südamesooviks on aga ainult Rolexx või Rollex vm... Kutt kaob korraks ära ja naaseb varsti Bvlagri kellaga. No see ju ei sobi, kuidas sa aru ei saa! Aga äkki siis soovite ikkagi lõhna?! Ei-ei-ei! See kaubitseja annab alla, kuid juurde astub teine kõvera näoga tüüp kes meid enne kaugemalt piidles. Kõik kordub.
Üle Kuldsarve väina viiva silla all on restoranid. Laseme end ühte neist istuma sättida ja teeme mõned õlled. Teenindaja keelitab-meelitab meid 120 kohaliku eest siiasamasse aastavahetuse peole. Hind sisaldab piiramatu koguse alkoholi! Pakkumine on hea, kuid meie ei tahame olla vabad ja mitte ennast konkreetse kohaga siduda. Maybe tomorrow! Sillapealne on paksult räimi püüdvaid õngitsejaid täis. Silla otstes saab osta värsket praetud kala. Täitsa mõnus. Ostame hotelli mõned õlled, veini ja raket. Veinist ja juba Bulgaarias ostetud kuivatatud puuviljadest valmis mulle glögi. Väike rahe lõpeb kiiresti ja kolime oma kraamiga terrassile. Jälgime laevatulesid. Selgub, et hotellis on veel külalisi. Õigepea liituvad meiega kaks prantslast kes elavad ka siin ja tulid just linnapealt. Kostitame neid Eestist kaasa võetud Vana Tallinnaga mida ei olnud põhjust teepeal kellelegi kinkida. Vennastume. Prantslased on siin olnud juba nädala ja täna on nende viimane õhtu. Kuuleme, et Prantsusmaal on kunsti-inimestel hetkel rasked ajad. Valitsus toetavat ainult "mainstreami" ja kui keegi püüab korraldada alternatiivüritusi, siis sellele tehakse kõikvõimalikke takistusi. Õhtu läheb ruttu ja peagi on kell 03:..... Saame neilt igasugu infot ja lõpuks veel ka Istanbuli tutvustava raamatu. Kui Lennoga tuppa jõuame, leiame eest kirja Ennult: "Läksin linnapeale jalutama, telefon on kaasas." Tean, et värav on lukus ja aed kõrge. Lisaks ei olnud Enn ka kõige kainem poiss. Teeb natuke murelikuks aga eks ta ise teab. Ühel hetkel on ta jälle tagasi, olevat roninud üle aia. Enn läks jalutama ja sai kokku ühe taksojuhiga kes talle õlut pakkus ning tasuta mööda linna vaatamisväärsuseid ringi sõidutas. Vot niisuguseid taksojuhte leidub siin!
Laupäev, 26.12 - Invasioon Türkki
Saame receptionist arve, mille järgi me oleme külastanud spaad kahel korral ja saanud veel mingeid teenuseid. No ikka ei ole küll! Receptionil on raske uskuda, et neil on arve valesti koostatud. Liidavad ja lahutavad, näitavad meile arvutil mingit summat. Meie näitame neile oma arvutuskäiku ja lõpuks saame asjad korda. Uh. Euroopa kaart näitab pea kõikjal meie võimalikes edasliliikumispiirkondades + kraade ja sellega seoses lepime teadmisega, et rohkem meie reisi jooksul mäkke asja ei ole. Skooriks jääb seega 1 päev Ukrainas ja 1 päev Bulgaarias pluss 1 eilne laskumine. Otsustame võtta suuna Türgi poole ja veeta aastavahetus Istanbulis. Bulgaaria kohta ei oskagi kokkuvõtteks midagi tarka ütelda - esines kõiksugu sekeldusi, kirjapilt on sarnane vene keelele, kuid jutust midagi aru ei saa.
Videvik. Äsja oleksime ühe ratturi alla ajanud. Lihtsalt ei näinud seda musta kuju. Sõitis teel meile vastu ja loomulikult ei kasuta siin keegi helkureid ega lampe. Heledaid riideid ei tasu ka kanda. Aga läks hästi. Päeval oli +17C. Tegime lõunapeatuse teeäärses MC Donaldsis ja sõime õues kuna ilm oli ilus. Rahvast ja autosid oli palju. Lenno tellis lisaks söögile veel kohvi eraldi juurde. Selle eest tśekki ei saanud ja pärast ei saanud kohvi ka. No tere Bulgaaria, jälle sekeldused! Kui oleme mugimise lõpetanud selgub, et me ei saa ära sõita. Olime oma auto parkinud küll kallakule ja sellise arvestusega, et keegi meie ette ristmikule ei pargiks, kuid võta näpust - ikkagi oli sinna üks auto parkinud. Kui starter töötaks, saaksime välja keerata, kuid meil on ju vaja lükkamisruumi. Piilun autosse, seal mingid lasteasjad. Jalutan Mäkis ringi ja püüan ära arvatata kelle auto see võiks olla. Valin ühe perekonna välja ka küsin neilt, kuid ei ole nemad. Siis valin välja ühe ema tütrega, kuid ei hakka neid tülitama. Ootame, laseme päikesel põski paitada. Ootame. Lõpuks nad tulevad, ja ongi sama ema oma tütrega. Kell 17:20 on 15C.
Läheneme piirile. Veokate rivi. Mõlemas suunas on üks rida, sõidame vastassuunas ja vajadusel tõmbume veokate vahele. Piirini 3km. Piiril avastame, et Türgi liir on täitsa kõvaks valuutaks muutunud, ca 0,5 EUR. Üllatavalt on siin piiripunktis üks lahmakas ja tuledes särav terminalihoone, a la Tallinna D terminal. Tax Free, poed, eskalaator.... Piiril võtab meid vastu minaretist kostev kutse palvusele. Siin on nüüd esimene kord reisi jooksul, kui ka meie kotid läbi vaadatakse.
Videvik. Äsja oleksime ühe ratturi alla ajanud. Lihtsalt ei näinud seda musta kuju. Sõitis teel meile vastu ja loomulikult ei kasuta siin keegi helkureid ega lampe. Heledaid riideid ei tasu ka kanda. Aga läks hästi. Päeval oli +17C. Tegime lõunapeatuse teeäärses MC Donaldsis ja sõime õues kuna ilm oli ilus. Rahvast ja autosid oli palju. Lenno tellis lisaks söögile veel kohvi eraldi juurde. Selle eest tśekki ei saanud ja pärast ei saanud kohvi ka. No tere Bulgaaria, jälle sekeldused! Kui oleme mugimise lõpetanud selgub, et me ei saa ära sõita. Olime oma auto parkinud küll kallakule ja sellise arvestusega, et keegi meie ette ristmikule ei pargiks, kuid võta näpust - ikkagi oli sinna üks auto parkinud. Kui starter töötaks, saaksime välja keerata, kuid meil on ju vaja lükkamisruumi. Piilun autosse, seal mingid lasteasjad. Jalutan Mäkis ringi ja püüan ära arvatata kelle auto see võiks olla. Valin ühe perekonna välja ka küsin neilt, kuid ei ole nemad. Siis valin välja ühe ema tütrega, kuid ei hakka neid tülitama. Ootame, laseme päikesel põski paitada. Ootame. Lõpuks nad tulevad, ja ongi sama ema oma tütrega. Kell 17:20 on 15C.
Läheneme piirile. Veokate rivi. Mõlemas suunas on üks rida, sõidame vastassuunas ja vajadusel tõmbume veokate vahele. Piirini 3km. Piiril avastame, et Türgi liir on täitsa kõvaks valuutaks muutunud, ca 0,5 EUR. Üllatavalt on siin piiripunktis üks lahmakas ja tuledes särav terminalihoone, a la Tallinna D terminal. Tax Free, poed, eskalaator.... Piiril võtab meid vastu minaretist kostev kutse palvusele. Siin on nüüd esimene kord reisi jooksul, kui ka meie kotid läbi vaadatakse.
Reede, 25.12. Kand ja varvas
Tuulepoiss sasib kuuski ja see tähendab, et ka täna gondel ei sõida. Sõidame autoga kohe kaugemale nõlvale kus eile lund oli. Siin, kus eile oli palju sagimist ja taksod tõid inimesi mäele, on täna vaikus. Mõni üksik inimene. Istukad ka ei tööta - väidetavalt on ka nende jaoks liiga tuuline. No ei tea, meid on sellise tuulega mujal üles viidud küll. Vist. Auto termomeeter näitab +10C. Meie tulime lauaga sõitma ja nii see saab ka olema! Kui keegi meid üles ei vii, läheme ise. Juba kasvõi ainult selleks, et sõita +10C-ga. Lenno vajab natuke ärgitamist, kuid ühel hetkel teeme kõik samm-ja-varvas tehnikat ja rühime üles. Ei me ole miskid tordimehed, meie oleme spordimehed! Mina muidugi ei ole üldse miski mees, aga riimi pärast võin ju olla ka. Kell 13:30 hakkame sammuma ja kl. 14:40 oleme jõudnud umbes 1/3 mäkke. Oleme kolmekesi, terve mägi on meie! Kosutav lonks, ilus vaade. Kuna meie tõusutempo ei ole just kiire ja paari tunni pärast ootab meid spaa, siis jääb tipp vallutamata. Klambrid kinni ja alla! Täna on ka siin juba lumi pruunikirju. Mäe alla on tekkinud mõned inimesed. Teeme juttu. Tuleb välja, et nemad tulid Malaisiast. Vaesekesed, milline ebaõnn!
Meie hotellis on täitsa tip-top bassein ja saun. Oleme ainsad sulistajad. Hotell on vist päris tühi, sest ka hommikusöögi ajal oli restoranis vaid paar inimest. No igatahes meil on mõnus. Teeme täpsusviske võistluse. Lamamistoolil lamades tuleb visata võti mõne meetri kaugusel asuvasse kibusse. Mina võidan! :) Õhtul on programmis jälle uute veinide proovimine. Täitsa häid veine oskavad teha!
Meie hotellis on täitsa tip-top bassein ja saun. Oleme ainsad sulistajad. Hotell on vist päris tühi, sest ka hommikusöögi ajal oli restoranis vaid paar inimest. No igatahes meil on mõnus. Teeme täpsusviske võistluse. Lamamistoolil lamades tuleb visata võti mõne meetri kaugusel asuvasse kibusse. Mina võidan! :) Õhtul on programmis jälle uute veinide proovimine. Täitsa häid veine oskavad teha!
Monday, February 15, 2010
Neljapäev, 24.12 - Scrintchi jõulud!
Päike paistab. Lennol on rahavahetuspunktis üks teema. Uksel oleval reklaamsildil on üks EUR vahetuskurss, sees aga selgub poole tehingu pealt, et tegelikult on teine kurss. Et ainult iga 10nes saab reklaamil oleva kursi. Sõnelemine... lubadus kutsuda politsei. Lenno tahab oma raha tagasi, kuid teenindaja väidab, et enam ta ei saa raha tagasi anda. Tehing juba programmis tehtud. Saab ainult vahetuskursiga tagastada. Ja see oleks vähem, kui ta Lennolt sai. Jamamist ja räuskamist on palju ja lõpuks on kõige targem leppida seal raha vahetamisega.
Ostame poole päeva piletid ja sõidame üles. Mõned inimesed sõidavad meile vastu... suusad jalas.
Tee alla on suht vaevaline. Pori, kive, natuke lund ka sekka. Jalutame... All mõtleme, et proovime veel ühe korra, natuke teise nurga alt. No et äkki ikka saame sõita ka. Sõidame uuesti üles, seekord tuleb vastu juba rohkem inimesi, suusad ripakil. Sõidame ühe jupi istuka alt - seal tundub natuke rohkem lund olevat. Järgneb jalutuskäik metsarajal. Mets lõhnab hästi. Mina ei hakka lauda alla panemagi ja kõnnin nõlva mööda alla.... ühel hetkel jõuame lumeni. Istume viimasel künkal enne viimast nõlva istukateni. Pakun poistele jõulude puhul napsuga śhokolaadikomme :) Istuka juures on mõned baarid ja üks baari tegelinski George väidab, et Boroveci teises servas olevatele nõlvadele ei tasu üldse vaatama minna - olevat väga halvad tingimused. Kuna siin niikuinii sõita ei saanud ja kogu päeva lihtsalt logeleda ka ei viitsi, otsustasime ikkagi proovima minna. Võtame külast hobukaariku ja kolistame nõlva poole. Poolel teel tabab meid mõistmine, et taas tegu väikese arusaamatusega hinna ja sõidu pikkuse osas... Võtame siis juba oma auto ja sõidame kuhu vaja.
Lumi- rohkem, kui me tükil ajal näinud oleme! Siin kehtivad samad piletid, kuid kehtivusaja lõpuni on jäänud ainult ca 2h. Tuleb kiirelt võtta mis võtta annab. Info järgi töötavad istukad kuni kl. 16:30. Jõuan Ennuga samal ajal alla - kl. 16:22, endal kindel teadmine, et saame veelkord üles sõita. Aga ei saa! Juba tõmmatakse väravatele mütse pähe. Vaatame oma pileteid ja nendel on tõesti kehtivusaja lõpp kl. 16:20. Nojah, ootame siis Lenno ära.
Sõidame lähimasse linna poodi, et osta endale jõulusööki ja veini. Hotellis katame piduliku laua ja ehime kuuse ära... Jälle on nii palju uusi veine mis vajavad degusteerimist. Isetegevuskavad (sh. Ennu kauboi-stiilis programm tooliga :)), kingituste jagamine... Otsustame jääd siia veel üheks päevaks ja homme veel mäkke minna. Polegi nagu selle reisi ajal õieti lauaga sõita saanud. Ainult hammas on verele aetud.
Ostame poole päeva piletid ja sõidame üles. Mõned inimesed sõidavad meile vastu... suusad jalas.
Tee alla on suht vaevaline. Pori, kive, natuke lund ka sekka. Jalutame... All mõtleme, et proovime veel ühe korra, natuke teise nurga alt. No et äkki ikka saame sõita ka. Sõidame uuesti üles, seekord tuleb vastu juba rohkem inimesi, suusad ripakil. Sõidame ühe jupi istuka alt - seal tundub natuke rohkem lund olevat. Järgneb jalutuskäik metsarajal. Mets lõhnab hästi. Mina ei hakka lauda alla panemagi ja kõnnin nõlva mööda alla.... ühel hetkel jõuame lumeni. Istume viimasel künkal enne viimast nõlva istukateni. Pakun poistele jõulude puhul napsuga śhokolaadikomme :) Istuka juures on mõned baarid ja üks baari tegelinski George väidab, et Boroveci teises servas olevatele nõlvadele ei tasu üldse vaatama minna - olevat väga halvad tingimused. Kuna siin niikuinii sõita ei saanud ja kogu päeva lihtsalt logeleda ka ei viitsi, otsustasime ikkagi proovima minna. Võtame külast hobukaariku ja kolistame nõlva poole. Poolel teel tabab meid mõistmine, et taas tegu väikese arusaamatusega hinna ja sõidu pikkuse osas... Võtame siis juba oma auto ja sõidame kuhu vaja.
Lumi- rohkem, kui me tükil ajal näinud oleme! Siin kehtivad samad piletid, kuid kehtivusaja lõpuni on jäänud ainult ca 2h. Tuleb kiirelt võtta mis võtta annab. Info järgi töötavad istukad kuni kl. 16:30. Jõuan Ennuga samal ajal alla - kl. 16:22, endal kindel teadmine, et saame veelkord üles sõita. Aga ei saa! Juba tõmmatakse väravatele mütse pähe. Vaatame oma pileteid ja nendel on tõesti kehtivusaja lõpp kl. 16:20. Nojah, ootame siis Lenno ära.
Sõidame lähimasse linna poodi, et osta endale jõulusööki ja veini. Hotellis katame piduliku laua ja ehime kuuse ära... Jälle on nii palju uusi veine mis vajavad degusteerimist. Isetegevuskavad (sh. Ennu kauboi-stiilis programm tooliga :)), kingituste jagamine... Otsustame jääd siia veel üheks päevaks ja homme veel mäkke minna. Polegi nagu selle reisi ajal õieti lauaga sõita saanud. Ainult hammas on verele aetud.
Kolmapäev, 23.12 - Sinaia mäed
Äratus kl. 07:30, kõht täis ja mäele! Enne väljumist maksime veel ühe öö eest, et saaksime mõnuga mäge võtta ja pärast tśillida. Väljas on +4C. Gondli juures avastan, et unustasin prillid villasse :( Jama lugu, ilma on ikka kehv kimada. Kassa juures longivad ringi ja hauguvad mõned penid. See ei julgusta just kassale lähenema. Meie plaan on täna siin mägedes möllata ja homme hommikul Bulgaaria poole süstida. Mäe tippu jõudmiseks tuleb sõita 2 gondliga. Päevapiletit kui sellist, ei ole - müüakse sõidu kordasid. Ostame ühesuunapileti poolde mäkke, sest alla tuiskame ju laudadega. Vahepeatuses ostame teise ühesuuna otsa tippu. Meile öeldakse, et lund ei ole palju. Tipp on 2000m kõrgusel ja sinna viib suur seisugondel. Oleme ainsad reisijad. Muutume murelikeks, sest puudrit küll näha ei ole... Tegelikult paistab igalt poolt kena heinamaa, kus mõne tuti vahele on üksik lumehelves ära eksinud. Raja märgised on kenasti nähtaval. All, esimese gondli juures oli rajakaart ja selle juures märge, et 2 musta nõlva on kinni. Selle info põhjal peaks siis üks must rada lahti olema! No ei saa aru mida nad sellega mõtlevad! Ilm on hall ja tuuline ning seetõttu ei saa väga ka vaadet nautida. Oru vastaskülja mäetippe paitab päike. Suusa- ja lauasport ei ole siin väga popp, tundub, et gondlid on ennekõike matkajate ja vaatlejate jaoks. Vaateplatvormi kõrval on lumi värvunud punaseks. Ju on üks koer siin läbi teiste kihvade hinge heitnud. Ringi hulkuv koerakari on päris suur. Mõned kisklevad omaette, urin, lõrin... Vaade vaadatud, sõidame alla tagasi. Kuna meil oli ostetud ainult ühe otsa pilet, tekib vahepeatuses sõnavahetus. Enn nõuab kõige häälekamalt õigust tasuta sõidule, sest keegi ei ütelnud üles minnes meile, et laudu ei ole mõtet kaasa võtta - lund ei ole üldse! Saame lõpuks tasuta sõidu. Me ei hakka oma laudu lõhkuma isegi poole nõlva pealt alla sõites ja ostame pileti. Ei saa aru, mida nad siin radadeks nimetavad. Isegi gondli alt sõites oleks laudadele liiga karm olnud. Lauad kotti, Ivanilt 100 raha tagasi ja Bulgaaria poole punuma! Punuma pistmisega võib ikka juhtuda, et jääd kellelegi silma... Politsei võttis meid rajalt maha. Lubatud oli 100 km/h, meil oli 124. Ja aknal ei olnud ka vinjetti. Ai-ai-ai! Me ei taha mootorit välja lülitada, sest keegi ei ole väga lükkamis meeleolus. Samas on paak juba ohtlikult tühi... No õnneks lõpeb kõik hästi. Läheb natuke aega, kuid lõpuks lastakse meid vabaks. Lenno annab 2 autogrammi ja vastu saame ühe võõrkeelse jutuga lehe.
Kell 13:40 jõuame Bucuresti. Väljas on +3,5C, lumi on maas ja päike sirab taevas. Teistes linnades seda ei märganud, kuid siin on ringteel õigus pealesõitjatel. Head ummikud! Suured ringteed, autod seisavad. Pori pritsib ja auto aknad on kogu aeg porised. Kõnniteid siin küll ei puhastata- jalakäijad sumpavad lumeplögas. GPS viskab ka villast. Tädi ütleb, et ....m pärast keera paremale, kuid tegelikult ekraanil oleva pildi järgi peaks lihtsalt reastuma parempoolsesse ritta. Noh, juhtub. Õnneks mitte kogu aeg. Saime just Ä-lt ja Janilt infot, et Banskos on -2 kuni +13C ja Borovecis (Bulgaaria) kuni 0,2m lund. Kahju, siis jäävad meil Bansko mäed nägemata-proovimata. Bucurest on suur ja hall linn. Järsku on kõik valge, maa ja taevas sulanduvad kokku. Päike on kadunud. Me ei ole oma reisi jooksul pea ühtegi metslooma näinud (paar päeva tagasi nägin vist ühte kitse), kuid see-eest saab sageli näha erinevaid kulle. Tee ääres põllul jalutab isafaasan oma kahe sulni daamiga. Samas ei ole ka teede ääres korjuseid. Eestis näeb tunduvalt rohkem loomi - nii elusalt kui surnult. Paar päeva tagasi nägin üht alla aetud looma - see oli koer.
Kell 15:30 ületame Doonau, oleme Bulgaarias! Rumeeniast väljudes küsiti vinjetti, kuid meie ei teadnud sellest midagi. Lenno laiutas käsi ja meil lasti minna. Sillal on kaks rida millest ühe on enda alla haaranud veokad. Sõiduautod sõidavad seepeale vastasuunavööndis ja loodavad, et keegi samal ajal vastu ei sõida. Meie ka. Nüüd ostame Bulgaaria vinjeti, ei hakka oma õnne kuritarvitama. Boroveci jõuame pimedas. Uurisin siit-sealt ööbimiskohtade hindu ja lõpuks otsustame Vila Park kasuks - saame kolmepeale kööginurgaga apartmendi. Basseini kasutamine on hinna sees (137.- kohalikku). Viimasest linnast enne Boroveci, Samo...midagi, ostsime veini ja snäkke. Lund justkui on, kuid pimeduse tõttu nõlvu ei näe.
Kell 13:40 jõuame Bucuresti. Väljas on +3,5C, lumi on maas ja päike sirab taevas. Teistes linnades seda ei märganud, kuid siin on ringteel õigus pealesõitjatel. Head ummikud! Suured ringteed, autod seisavad. Pori pritsib ja auto aknad on kogu aeg porised. Kõnniteid siin küll ei puhastata- jalakäijad sumpavad lumeplögas. GPS viskab ka villast. Tädi ütleb, et ....m pärast keera paremale, kuid tegelikult ekraanil oleva pildi järgi peaks lihtsalt reastuma parempoolsesse ritta. Noh, juhtub. Õnneks mitte kogu aeg. Saime just Ä-lt ja Janilt infot, et Banskos on -2 kuni +13C ja Borovecis (Bulgaaria) kuni 0,2m lund. Kahju, siis jäävad meil Bansko mäed nägemata-proovimata. Bucurest on suur ja hall linn. Järsku on kõik valge, maa ja taevas sulanduvad kokku. Päike on kadunud. Me ei ole oma reisi jooksul pea ühtegi metslooma näinud (paar päeva tagasi nägin vist ühte kitse), kuid see-eest saab sageli näha erinevaid kulle. Tee ääres põllul jalutab isafaasan oma kahe sulni daamiga. Samas ei ole ka teede ääres korjuseid. Eestis näeb tunduvalt rohkem loomi - nii elusalt kui surnult. Paar päeva tagasi nägin üht alla aetud looma - see oli koer.
Kell 15:30 ületame Doonau, oleme Bulgaarias! Rumeeniast väljudes küsiti vinjetti, kuid meie ei teadnud sellest midagi. Lenno laiutas käsi ja meil lasti minna. Sillal on kaks rida millest ühe on enda alla haaranud veokad. Sõiduautod sõidavad seepeale vastasuunavööndis ja loodavad, et keegi samal ajal vastu ei sõida. Meie ka. Nüüd ostame Bulgaaria vinjeti, ei hakka oma õnne kuritarvitama. Boroveci jõuame pimedas. Uurisin siit-sealt ööbimiskohtade hindu ja lõpuks otsustame Vila Park kasuks - saame kolmepeale kööginurgaga apartmendi. Basseini kasutamine on hinna sees (137.- kohalikku). Viimasest linnast enne Boroveci, Samo...midagi, ostsime veini ja snäkke. Lund justkui on, kuid pimeduse tõttu nõlvu ei näe.
Tuesday, February 9, 2010
Teisipäev, 22.12
Eile õhtul jõudsime Bistritiasse ehk siis linna, kus kunagi ööbis ka Dracula tapja. Uuuh.. :) Otsime hotelli, kuid kuna mitmed tänavad on ühesuunalised või autodele liiga kitsad, on raske LP kaarti reaalsusega kokku viia. Mitmel korral tuleb tõdeda, et siin me oleme juba olnud! Jälle ei leidnud õiget kohta kust ära keerata, et hotelli juurde jõuda! Autojuht on päevast väsinud ja kerge ärrituma... Ükskord jõuame ikka kohale ka. Võtame LP reisijuhiks ja läheme söögikohta jahtima. Need paar kohta mis LPst silma jäävad, neid enam ei ole... Kõmbime mööda linna. Päris külm on ja kõht on tühi ka. Lõpuks astume ühte keldrirestorani sisse. Kivist seinad, madalad laevõlvid - meenutab mõnd Tallinna vanalinna maja. Peale meie on seal veel üks laudkond mehi. Tellime kohalikud st. Rumeenia söögid ja majaveini. Söögid on head lihtsad ja koduse maitsega. Kahtlus tekib selle meie majaveiniga... Teine laudkond joob lahtist veini kannust, meile aga toodi uhkete siltidega pudel. Vaatame hinnakirja ja ooooo! sellise hinnaga küll üks majavein olla ei saa. Keskusteleme kelneriga ja tema ei saa aru milles asi, küsisime ju "house wine" ja tema tõi meile "wine house" veini. See tähendab, et meile toodi üks väga hea kvaliteetne veinimaja vein! :) Pole hullu! Järgmised veinid saame kannust.
Hotelli hs ei olnud suurem asi, kuid selle eest oli toas WIFI. Hommikusöögi lauas näeme telekast kaadreid 20 a tagasi toimunud verisest ülestõusust. Ei tekita just head isu. Lükkame jälle auto käima ja stardime kl. 10:30. Kuna täna on revolutsiooni aastapäev, on osa tänavaid suletud ja valmistutakse paraadiks. Õnneks ei sega see meie liikumist. Sõidame mööda sik-sak mägiteid ja ei silma siin sisemaal ühtegi puukirikut.
Tigri-Mures nimelises asulas suri meil auto keset tiheda liiklusega tänavat välja. Õnneks juhtus see künkal. Egas midagi, natuke närvikõdi kaasliiklejatele - lasime autol natuke tagasi vajuda ja käima ta läkski!
Lõunatasime teeäärses restos. Kohalikud tossavad ikka hirmsasti. Ei ole suitsuga enam harjunud ja see tõesti häirib. Aknast paistab lambakarja ja ühte eeslit karjatav karjus. Väljas on +0,5C, lükkame jälle autot.
Sinaiasse jõuame videvikus. Sinaia asub Prahova orus ja kuulub tegelikult Wallachi, mitte Transilvaania alla. Siin käis kunagi ka kuningas puhkamas. Sinaiasse jõudmiseks läbime veel mõned sarnased väikesed mägikülad. Linnakesed on tuledesäras ja kogu piirkond meenutab mõnd väikest Austria mägiküla-suusakuurorti. Silmame gondleid. Linnas lund on, kuid vaadates mägesid katvaid metsi arvame, et lund võiks rohkem olla, sest kuused on haljad. Sõidame mööda kitsaid käänulisi tänavaid nõlva mööda üles ja otsime ööbimiskohta. Proovime õnne ühe 2* villa ukse taga ja möllime end 100 kohaliku (ca 475.-EEK) eest sisse. Käime poest läbi ja ostame õhtuks ning hommikuks sööki-jooki. Villa on rohkem nime poolest villa, st. suht tagasihoidlik ja kulunud olekuga, kuid kõik toimib. Tuba, köök, veranda... Veedame mõnusa õhtu kohalikke veine ja tuitśat proovides. Oleme siin villas ainsad külalised.
Hotelli hs ei olnud suurem asi, kuid selle eest oli toas WIFI. Hommikusöögi lauas näeme telekast kaadreid 20 a tagasi toimunud verisest ülestõusust. Ei tekita just head isu. Lükkame jälle auto käima ja stardime kl. 10:30. Kuna täna on revolutsiooni aastapäev, on osa tänavaid suletud ja valmistutakse paraadiks. Õnneks ei sega see meie liikumist. Sõidame mööda sik-sak mägiteid ja ei silma siin sisemaal ühtegi puukirikut.
Tigri-Mures nimelises asulas suri meil auto keset tiheda liiklusega tänavat välja. Õnneks juhtus see künkal. Egas midagi, natuke närvikõdi kaasliiklejatele - lasime autol natuke tagasi vajuda ja käima ta läkski!
Lõunatasime teeäärses restos. Kohalikud tossavad ikka hirmsasti. Ei ole suitsuga enam harjunud ja see tõesti häirib. Aknast paistab lambakarja ja ühte eeslit karjatav karjus. Väljas on +0,5C, lükkame jälle autot.
Sinaiasse jõuame videvikus. Sinaia asub Prahova orus ja kuulub tegelikult Wallachi, mitte Transilvaania alla. Siin käis kunagi ka kuningas puhkamas. Sinaiasse jõudmiseks läbime veel mõned sarnased väikesed mägikülad. Linnakesed on tuledesäras ja kogu piirkond meenutab mõnd väikest Austria mägiküla-suusakuurorti. Silmame gondleid. Linnas lund on, kuid vaadates mägesid katvaid metsi arvame, et lund võiks rohkem olla, sest kuused on haljad. Sõidame mööda kitsaid käänulisi tänavaid nõlva mööda üles ja otsime ööbimiskohta. Proovime õnne ühe 2* villa ukse taga ja möllime end 100 kohaliku (ca 475.-EEK) eest sisse. Käime poest läbi ja ostame õhtuks ning hommikuks sööki-jooki. Villa on rohkem nime poolest villa, st. suht tagasihoidlik ja kulunud olekuga, kuid kõik toimib. Tuba, köök, veranda... Veedame mõnusa õhtu kohalikke veine ja tuitśat proovides. Oleme siin villas ainsad külalised.
Wednesday, February 3, 2010
Esmaspäev, 21.12
Hommikusööki pakutakse täna hoopis teises hotellis. Kõik on justkui olemas, kuid eilne hommikusöökla oli ikkagi omaette klass.... Lenno meisterdab endale burgeri, kuid ei jaksa seda enam ära süüa. Pakib just burgerit salfrätikusse, kui teenindaja tuleb ja pakub karpi... Hm, tavaliselt vaadatakse hotellide restoranides, et sa õunaga välja ei hiiliks, siin aga tuuakse sulle karp. :) Burger kenasti lunch boxis, pakime oma kodinad kokku ja olemegi valmis teed jätkama. Aga võta näpust, auto ei lähe käima! Madistame mis me madistame, aga ilma lükkamata käima ei saa. Starter on tuksis ja alates tänasest kuni reisi lõpuni, lükkame ja lükkame. Ka bensiini võttes ei lülita mootorit välja ja parkimiskohta otsides valime võimalusel kallaku. Päike sirab ja on igati kena talveilm. Oleme saanud teha esimesed triibud ja suundume nüüd uute mägede otsingule.
Ukraina-Rumeenia piirile jõuame kl. 14:00 ja 15:26 olemegi Rumeenias. Siin riigis on väidetavalt väga palju hulkuvaid koeri. J kohe piiril tervitabki meid kari kutsikaid... Sõidame läbi mägikülade, vastu tuleb mõni hiidkõrge heinakuhjaga hobuvanker, juht seal kõige otsas. Näeme paari kena puidust kalasaba mustriga kirikut. Loodan neid hiljem veel näha, et mõni ka pildile saada, kuid ette rutates võin ütelda, et mu lootused ei täitunud.
Ukraina-Rumeenia piirile jõuame kl. 14:00 ja 15:26 olemegi Rumeenias. Siin riigis on väidetavalt väga palju hulkuvaid koeri. J kohe piiril tervitabki meid kari kutsikaid... Sõidame läbi mägikülade, vastu tuleb mõni hiidkõrge heinakuhjaga hobuvanker, juht seal kõige otsas. Näeme paari kena puidust kalasaba mustriga kirikut. Loodan neid hiljem veel näha, et mõni ka pildile saada, kuid ette rutates võin ütelda, et mu lootused ei täitunud.
Subscribe to:
Comments (Atom)
