Lenno peab veel enne linnast lahkumist netti saama, et mõned tehingud teha. Hotellist ei osata meid kuskile juhatada. Ajame interneti jälgi ja lõpuks jõuamegi netikohvikusse. ID lugeja ühendusega on mingi jama. Peab programmi installeerima. Kohviku-inimesed on sellega lahkesti nõus ka kõik saab korda. Võtame suuna Kichinau poole. Väljas on 3,5C ja taas imekaunis päikeseline päev. Olles alles jõudnud Kichinausse, sunnib meie taga sõitev politsei meid kinni pidama. Liiklus on tihe. Ata-ata, miks te valest reast keerasite või midagi sellist. No andke andeks, oleme siin teie kaunis linnas esimest korda. Saime hoiatada. Politsei teeb siin igatahes oma tööd väga korralikult. :)) Moldova kohta on meil Lonely Planet kaasas ja võtame toa raamatus soovitatud hotellis Turist. Väga palju külalisi ei paista olevat- me ei näe kogu siin veedetud aja jooksul kedagi. Teeme tunnikese kehale ja vaimule ning läheme linnaga tutvust tegema, endal pudel vahuveini kotis. Täna on ju selle aasta viimane päev. Mõtleme, et kondame mööda linna ja aasta vahetusel teeme pudeli kuskil linnaväljakul lahti. Linna keskplats on hotellist nii 15 min jalutamise kaugusel ja seal juba trall käib. Kõrghetkeni on veel mõni tund, kell on 19:00. Siin saab lasta endast teha pilti nii tiigripildiga (2010 on ju valge tiigri aasta) või näiteks tubli Nõukogude sõdurina külgkorviga motikal, keep seljas ja pilotka peas. Või siis elusa kotka ja kakuga. Või siis.... Suur ehitud kuusk, laval käib tants ja taga-ajamine. Peoplatsile pääsemiseks tuleb lasta end metalliotsijaga üle kontrollida. Otsustame teha vahepeal mõnes baaris õlled ja kuskil süüa ning siis tagasi tulla. Tänavad on jäised ja lumesegused. Sumpame, libe on. Järgime LP vihjeid. Enamus vihjatud baaridest on suletud, kuid üks õllekas on siiski lahti. Õllekas sees on ühest vanast bussist tehtud baarilett, täpselt nagu ühes Kuressaares asuvas joogikohas. Kohalikud õlled ja pelmeenid järgi proovitud, jalutame edasi. Nii mööda linna käies avastame end järsku ühe restorani ukse eest. Uksel silt, et täna õhtul esinevad siin Alla Pugatśova ja Sofia Rotaru! Vau! Võibolla siis tuleme hoopis siia? Lenno läks asja uurima. Seni kui meie teda ootame, loeme veelkord kuulutust. Selgub, et tegu on Kiievist kohale sõitva(te) jäljendajatega. Lenno on kaua ära ja mul hakkab juba jahe. Astume siis ka majja sisse, et Lennot valgustada ja ütelda, et pole vist väga mõtet siia õhtul trügida. Restoranis käib sagimine ja kiire ettevalmistus õhtuseks peoks. Siis aga mõtleme, et olgugi, et staarid ei ole ehtsad, saame vähemalt kohalikku pidu näha. Mõeldud -tehtud! Maksame osa rahast ära ja läheme hotelli, et endile vähe viisakamad riided selga panna. Peo kulu kokku 200 EUR, mis sisaldab juba 3 vaagnat liha-kala ja 1L viina. Pärast selgub, et liha-kalavaagnad on suht tagasihoidlikud, stiilis kaks tükki kolmes reas, aga pole hullu. Baarmanide näod on värvitud tiigirikirjuks ja usin teenindaja käib meil muudkui viina valamas. Natuke enne südaööd läheme välja, linna keskväljakule rahva sekka. Inimesed on moodustanud väikeseid tantsuringe, kuid üldiselt on melu nagu Tallinnas Raekoja platsil. Vehime säraküünaldega. Head uut aastat!
Kui jõuame tagasi restorani, on pidu võtnud hoogu ja kogu põrandat katab värviline paberipuru - ka siin on aasta vahetunud. Inimeste olek ja välimus, kõik see meenutab 90-ndaid Eestis. Peo edenedes käivad lavalt läbi mitmed kuulsused - Allotśka ja Rotaru ja kes veel kõik... Snegurotśka. Väike striptiisietendus. Kõik nii nagu vaja! Ometigi ei lähe päris nii suureks jämmiks nagu me ühelt moldova-vene peolt eeldasime. Kui paljud külalised on juba lahkunud, loobib lõbusas meeleolus proua baari manager valgeid salfrätikuid õhku.
Koduteel ostab Lenno teeäärsest putkast pirukaid. Pirukad on maitsvad. Prussakas jalutab mööda akent, ju talle maitsevad ka. :)
Wednesday, February 17, 2010
Komapäev, 30.12 - tere Moldova (NB! mitte Moldaavia)
Hommik on ilus ja karge. Päike sirab, muru katab hall. Vahepeal oleme otsustanud, et võtame 2010 aasta saabumise vastu Moldovas. Täna on autosõidu päev. Jälgime nii GPS kui kaarti ja ühel hetkel oleme ootamatult väikeses sadamas ning tuleb sõita praamile. Kell on juba 20:30 ja väljas on 2,5C. Sõidame tõenäoliselt üle Bruti jõe.
Läheneme Rumeenia piirile, Ukraina ja Moldova ei ole ka kaugel. Tee viib mööda trammirööpaid, auklikke teid. Sõida nagu mööda Kopli Liine. Jõuame piirile. Kaks kontrolli läbitud, pagas läbi vaadatud... ja viimases putkas küsitakse miks vinjetti ei ole? A kust me oleksime pidanud teadma mis see vinjett on ja kust seda saab, kui seda meile riiki sisenedes ei üteldud ja eraldi seda välja ka kuskilt ei lugenud? (Eks me kui haritud inimesed ikkagi teadsime mis see on, kuid kui ei oleks teadnud, ei oleks tõesti riiki sisenedes seda ka teada saanud.) Kaks Rumeenia tolli tölli väidavad, et trahv on 200 EUR. Enn on roolis ja kutsutakse nende putka juurde. Mõne aja pärast selgub, et ilma trahvita variant on ka, siis tuleb tasuda 50 EUR. See on nüüd küll ootamatu laks. Vaidleme, omavahel ja töllidega. Et kas peaks üldse maksma ja kui, siis kui palju. Enn on pea-aegu nõus maksma, kuid Lenno resoluutselt mitte. Bens on ka otsakorral ja mootorit ei taha seisma jätta. Hmmm... kuidagi juba tuttav situatsioon. Ja mul on pissihäda ka veel. Appi! Lenno vaidleb töllidega ja jutt läheb sinna, et kui on trahv siis trahv aga mis mõttes te ütlesite, et ilma saab 50 EURga? Üks töll kaotab närvi ja klähvib nii et tatti pritsib, et: "Kas mina ütlesin seda sulle, kas mina...?" Lenno vastu, et: "Ei, minu sõbrale ütlesid". Vaikus. Päris põnev tsirkus. Lenno läheb siis otsima kust saaks vinjeti osta ja satub ühe inglise keelt kõneleva tollipolitseiniku otsa. See kuulab ta ära ja tuleb kaasa töllidega suhtlema. Lõpuks, kl. 22:25 saame ilma maksmata minema, hoiatusega "olgu see viimane kord!". Vetsu ei paista kuskil.
Moldova poolel on oma tants. Vahepeal mulle tundub, et piirivalvur lakub me passe, sest lisaks sellele, et ta vaatab neid vastu valgust, hoiab ta neid ka nii oma näo lähedal, et lausa kummaline. Jubedalt läheb aega. Ju ei ole varem Eesti passe näinud. EUR kurss on 17:70. Kohalikud uhavad siin uljalt oma vanemat sorti mersudega. Putka ukse juurde kogunenud kohalikud juhid on sõbralikud ja jagavad meile infot. Tiraspoli minna ei soovita, seal polevat lisaks viina joomisele midagi teha ja ohtlik olevat seal ka. Lennol kripeldab Tiraspol hingel, sest on seal kunagi treeninglaagris olnud ja nüüd oleks tore uuesti näha. Silman läbi akna WCd, kuid trepikoja uks on lukus ja sisse ei saa. Pöördun siis ühe piirivalvuri poole. Proovin inglise ja vene keeles, kuid ta nagu ei tahaks aru saada. Teeb mingit nalja ja viipab käega kuskile eemale. Kui ma ära ei lähe, muutub tõredaks ja küsib, et mida ma tahan. Lõpuks saab aru ja juhatab mu töötajate räpasesse WCsse. Selline "jaama meestekas" kui saate aru mis ma mõtlen. Kell 23:24 oleme üle piiri.
See läbi külade viiv tee on meie autole eluohtlik. Jääkonarused, vett täis löökaugud, mega konarused. Võtame tee äärest ühe hääletaja peale. Loodame saada nö. siseinfot olukorrast riigis. Tśikk on aga küps mis küps ja mitte eriti jutukas. Soovib sõita paarkümmend km eemal asuvasse külla. Teepeal räägib pidevalt telefoniga. Ühel hetkel ei taha ta enam helinale vastata ja telefon heliseb ja heliseb. Paus. Ja heliseb uuesti. Mõned sõnad on vene keelega sarnased. Tśikk jääb tukkuma. Mina tema kõrval hoian tal silma peal, et ta päris magama ei jääks. Ta olevat juba 3h hääletanud, vedas tal, et meie ta peale võtsime. Tema küla ei tule ega tule. Tahaks juba veini lahti korkida aga talle ei taha pakkuda ja nii tulebki kannatlik olla.
Ai! saime jubeda löögi vastu auto põhja. Tekib hirm, et karter läheb katki ja jäämegi siia öisesse külla keset pärapõrgut. Golf on piisavalt madal auto, et siin teedel veel küllalt lakse saada. Kiiruse laseme alla ja aeg venib.... Lõpuks läheb tädi maha. Pakub meile raha, meie keeldume. Lõpuks jõuame Kagul nimelisse linna ja võtame toa 3*** hotellis. Kulude kokkuhoiu mõttes võtame ühe toa ilma duśhita. Lift on nagu tavalise Mustamäe või Lasnamäe elumaja lift. Oma tuppa saame nii, et kõigepealt avame ukse kust satume esikusse. Esikust hargneb neli ust- kaks neist kuuluvad erinevatele tubadele (üks meie ja teine naabri oma) ning kaks siis vastavalt WC ja vannituba. Toad aga hoopis omaette klassist. Liistparkett on kõige korralikum asi siin toas. Kapi uksed on ligadi-logadi, rõdu ukselt link eest ära, ämblikuvõrk laes... Igati korralik urgas. Vannitoas askeldab pisike tarakan. Ennu WCs on prill-laud ära võetud. Noh, linad on vähemalt puhtad ja see ongi oluline. Enn oli roolis ja jubedad tee-olud on ta närvid päris ära söönud - vajab veiniga ja A-Rühmaga turgutamist. Magama saame pärast kella kahte.
Läheneme Rumeenia piirile, Ukraina ja Moldova ei ole ka kaugel. Tee viib mööda trammirööpaid, auklikke teid. Sõida nagu mööda Kopli Liine. Jõuame piirile. Kaks kontrolli läbitud, pagas läbi vaadatud... ja viimases putkas küsitakse miks vinjetti ei ole? A kust me oleksime pidanud teadma mis see vinjett on ja kust seda saab, kui seda meile riiki sisenedes ei üteldud ja eraldi seda välja ka kuskilt ei lugenud? (Eks me kui haritud inimesed ikkagi teadsime mis see on, kuid kui ei oleks teadnud, ei oleks tõesti riiki sisenedes seda ka teada saanud.) Kaks Rumeenia tolli tölli väidavad, et trahv on 200 EUR. Enn on roolis ja kutsutakse nende putka juurde. Mõne aja pärast selgub, et ilma trahvita variant on ka, siis tuleb tasuda 50 EUR. See on nüüd küll ootamatu laks. Vaidleme, omavahel ja töllidega. Et kas peaks üldse maksma ja kui, siis kui palju. Enn on pea-aegu nõus maksma, kuid Lenno resoluutselt mitte. Bens on ka otsakorral ja mootorit ei taha seisma jätta. Hmmm... kuidagi juba tuttav situatsioon. Ja mul on pissihäda ka veel. Appi! Lenno vaidleb töllidega ja jutt läheb sinna, et kui on trahv siis trahv aga mis mõttes te ütlesite, et ilma saab 50 EURga? Üks töll kaotab närvi ja klähvib nii et tatti pritsib, et: "Kas mina ütlesin seda sulle, kas mina...?" Lenno vastu, et: "Ei, minu sõbrale ütlesid". Vaikus. Päris põnev tsirkus. Lenno läheb siis otsima kust saaks vinjeti osta ja satub ühe inglise keelt kõneleva tollipolitseiniku otsa. See kuulab ta ära ja tuleb kaasa töllidega suhtlema. Lõpuks, kl. 22:25 saame ilma maksmata minema, hoiatusega "olgu see viimane kord!". Vetsu ei paista kuskil.
Moldova poolel on oma tants. Vahepeal mulle tundub, et piirivalvur lakub me passe, sest lisaks sellele, et ta vaatab neid vastu valgust, hoiab ta neid ka nii oma näo lähedal, et lausa kummaline. Jubedalt läheb aega. Ju ei ole varem Eesti passe näinud. EUR kurss on 17:70. Kohalikud uhavad siin uljalt oma vanemat sorti mersudega. Putka ukse juurde kogunenud kohalikud juhid on sõbralikud ja jagavad meile infot. Tiraspoli minna ei soovita, seal polevat lisaks viina joomisele midagi teha ja ohtlik olevat seal ka. Lennol kripeldab Tiraspol hingel, sest on seal kunagi treeninglaagris olnud ja nüüd oleks tore uuesti näha. Silman läbi akna WCd, kuid trepikoja uks on lukus ja sisse ei saa. Pöördun siis ühe piirivalvuri poole. Proovin inglise ja vene keeles, kuid ta nagu ei tahaks aru saada. Teeb mingit nalja ja viipab käega kuskile eemale. Kui ma ära ei lähe, muutub tõredaks ja küsib, et mida ma tahan. Lõpuks saab aru ja juhatab mu töötajate räpasesse WCsse. Selline "jaama meestekas" kui saate aru mis ma mõtlen. Kell 23:24 oleme üle piiri.
See läbi külade viiv tee on meie autole eluohtlik. Jääkonarused, vett täis löökaugud, mega konarused. Võtame tee äärest ühe hääletaja peale. Loodame saada nö. siseinfot olukorrast riigis. Tśikk on aga küps mis küps ja mitte eriti jutukas. Soovib sõita paarkümmend km eemal asuvasse külla. Teepeal räägib pidevalt telefoniga. Ühel hetkel ei taha ta enam helinale vastata ja telefon heliseb ja heliseb. Paus. Ja heliseb uuesti. Mõned sõnad on vene keelega sarnased. Tśikk jääb tukkuma. Mina tema kõrval hoian tal silma peal, et ta päris magama ei jääks. Ta olevat juba 3h hääletanud, vedas tal, et meie ta peale võtsime. Tema küla ei tule ega tule. Tahaks juba veini lahti korkida aga talle ei taha pakkuda ja nii tulebki kannatlik olla.
Ai! saime jubeda löögi vastu auto põhja. Tekib hirm, et karter läheb katki ja jäämegi siia öisesse külla keset pärapõrgut. Golf on piisavalt madal auto, et siin teedel veel küllalt lakse saada. Kiiruse laseme alla ja aeg venib.... Lõpuks läheb tädi maha. Pakub meile raha, meie keeldume. Lõpuks jõuame Kagul nimelisse linna ja võtame toa 3*** hotellis. Kulude kokkuhoiu mõttes võtame ühe toa ilma duśhita. Lift on nagu tavalise Mustamäe või Lasnamäe elumaja lift. Oma tuppa saame nii, et kõigepealt avame ukse kust satume esikusse. Esikust hargneb neli ust- kaks neist kuuluvad erinevatele tubadele (üks meie ja teine naabri oma) ning kaks siis vastavalt WC ja vannituba. Toad aga hoopis omaette klassist. Liistparkett on kõige korralikum asi siin toas. Kapi uksed on ligadi-logadi, rõdu ukselt link eest ära, ämblikuvõrk laes... Igati korralik urgas. Vannitoas askeldab pisike tarakan. Ennu WCs on prill-laud ära võetud. Noh, linad on vähemalt puhtad ja see ongi oluline. Enn oli roolis ja jubedad tee-olud on ta närvid päris ära söönud - vajab veiniga ja A-Rühmaga turgutamist. Magama saame pärast kella kahte.
Teisipäev, 29.12 - merereis (pea-aegu)
Hommikul check-out ja jooksuga sadamasse, et jõuda 10:25 laevale - tahame teha Musta mereni viiva Bosporuse tiiru. Trammilt maha, jookseme nii, et nahk on märg ja hing kinni... ei leia kiirustades õiget kassat üles kust laev väljub. Ja jääme hiljaks. Meid ja veel teisi ullikesi turiste korjab üles mingi mahhinaator. Näitab kaarti kuhu tema laev meid viib, hinnas on pooletunnine peatus Aasia poolel jne. Rahvas kogutakse kokku ja viiakse laevale. On ilus päikesepaisteline selge päev ja mõnus on merel loksuda (tegelikult oleme küll Bosporuse väinas). Ja tehaksegi peatus Aasia poolel nagu lubatud, kuid mitte nii kaugel Musta mere pool kui esialgu kaardilt näidati ja kuhu oleks meid viinud ametlik laev. Sama raha eest. Ei tea kas saime petta ka. Tiirutame Istanbuli Aasia osas, teeme kebabid ja laevaga tagasi merereisi algpunkti.
Enne kui siit linnast lahkume, sõidame ka autoga edasi-tagasi mööda kahte silda mis viivad üle Bosporuse. No et ikka märk maha jätta. Kell on juba 16:00 ja plaan on sõita nii kaugele, kui viitsime. On pime, tee on käänuline ja mägine. Hunt jookseb üle tee! Ületame Bulgaaria piiri ja on kahju, et pimeduse tõttu ei näe kõiki neid teeäärseid losse nende täies ilus. Mitmete hotellide ehitus on pooleli, kuid näha on, et kõik pingutava võimsaima lossi tiitli pärast. Oleme vinges rannikupiirkonnas. Lõpetame tänase teekonna ühes teeäärses baar-hotellis 20 km enne Varnat. Sööme baaris õhtust ja maja peremees teeb meile napsu välja. Siin saan ka lõpuks teada mida tähendab menüüs olev inglisekeelse nimega "Tripe soup". See on pekikuubikute supp. Mitte päris minu rida.
Enne kui siit linnast lahkume, sõidame ka autoga edasi-tagasi mööda kahte silda mis viivad üle Bosporuse. No et ikka märk maha jätta. Kell on juba 16:00 ja plaan on sõita nii kaugele, kui viitsime. On pime, tee on käänuline ja mägine. Hunt jookseb üle tee! Ületame Bulgaaria piiri ja on kahju, et pimeduse tõttu ei näe kõiki neid teeäärseid losse nende täies ilus. Mitmete hotellide ehitus on pooleli, kuid näha on, et kõik pingutava võimsaima lossi tiitli pärast. Oleme vinges rannikupiirkonnas. Lõpetame tänase teekonna ühes teeäärses baar-hotellis 20 km enne Varnat. Sööme baaris õhtust ja maja peremees teeb meile napsu välja. Siin saan ka lõpuks teada mida tähendab menüüs olev inglisekeelse nimega "Tripe soup". See on pekikuubikute supp. Mitte päris minu rida.
Esmaspäev, 28.12
Täna sajab. Alguses natuke ja siis juba ladistab. Tuul rebib vihmavarjud tagurpidi. Otsime üles prantslaste poolt soovitatud kohviku, surfame netis ja mõtleme kus aastavahetusel olla. Esialgne plaan jääda Istanbuli hakkab jumet kaotama, sest 01.01.2010 peaksime hakkama hommikupoole tagasi sõitma, et 04.01 tööl olla. Siis ei saaks ju pidutsedagi. Ei tahaks väga kimada kogu teed, tagasitee koju võiks ka olla normaalne kulgemine. Ilm on uimane ja meie ise ka unised, midagi kindlat veel ei otsusta. Käime ära Galeta tornis kust avaneb hea vaade üle kogu linna. Hetkel on pime, tuledemeri paistab läbi vihma. Lihtsalt lõbu pärast käime vaatame üle ka Istanbuli trammi- ja metrooliikluse. Ostame źetoonid ja sõidame lusti. Kell 20:00 oleme juba kõik täitsa unised kärbsed ja kõigil kipub metroos silm kinni vajuma. Tagasi vihma kätte. Sööme maitsvaid lambarulle ja kobime koju tagasi. Toas üritame veel midagi tarka mõelda oma edaspidise marsruudi kohta, kuid ei suuda midagi otsustada. Kuna siia hotelli enam jääda ei saa (broneeritud) ja tagasiteel kihutada ei taha, siis selles oleme kindlad, et aastavahetust Istanbulis ei veeda. Lumega ei ole kuskil (v.a. Eestis :)) kiita ja kuigi Bukovelis isegi oleks, sisi netis näidatud hotellihinnad on ka seal aastavahetustel üüratud. Päris ehkupeale ei taha ka sinna sõita. Ehk on hommik õhtust targem.
Pühapäev, 27.12 - Istanbul
Jõuame pimedas ühte teeäärsesse suuremasse hotelli. Tuba on nii palav, et paneb põsed õhetama. Avame ukse ja akna, tuuletõmme jahutab natuke. Väljas on pime, kuid nina tunneb mere lähedust. Varahommikul segab und tuttav hääl minaretist. Hommikul avaneb aknast vaade eramutele ja merele. Liigume Istanbuli poole ja kogu see Marmarise äärne piirkond on tore oma rannaäärsete elupiirkondadega. Vau, mõlemas suunas on kolm sõidurida ja nende vahel veel eraldi piiretega eraldatud read bussidele. Ei saanud arugi kust see Istanbul peale hakkas, teed on head, liiklus tihe nagu suurlinnas ikka. Kas oleme veel eeslinnas või juba pealinnas? Mäest üles, mäest alla, üle silla, siia-sinna. Kuna meil kaarti ei ole ja GPS näitab ainult peateed, siis sõidame huupi. Aga ega meil ei olegi kindlat punkti kuhu me peame jõudma. Otsime lihtsalt "üht toredat kohta" kuhu oma staap teha. Arvame, et mere läheduses oleks toredam. See on meie ainus orientiir. Mina kui selle reisi "hotelli manager" astun mõnda hotelli sisse, kuid seal tahetakse liiga palju raha. Vasakule ja paremale mööda kitsaid tänavaid, üles ja alla ja ühe nurga taga vaiksel tänaval märkan sinise maja küljes hosteli silti. See ongi meie koht! Astun tänavalt pisikesse hämarasse sisehoovi, paar kassi jälgivad mind. Koputan, maja on vaikne ja keegi ei ava. Astun nurga taha, seal lösutab veel kari valgeid vurrulisi. Keegi krabistab trepi all. Kestast välja tiritud makilint liigub. Rott? Kassipoeg? Piilun vaikselt...Ei, hoopis magevee-kilpkonn! No muidugi, kes siis veel! Täitsa pirakas teine. Uks avaneb. Hotellis on hämar ja vaikne. Naisterahvas räägib inglise keelt täitsa OK. Mulle näidatakse kõikvõimalikud vabad toad ette, mõni rohkem sultanipärane, mõni vähem. Valime lihtsa ja kulunud olekuga 3se toa (meenutab mulle pioneerilaagrit) viimasel, kolmandal korrusel, sest siin on ka suur merevaatega katuseterrass.
Läheme oma uue kodu ümbruskonnaga tutvuma ja selgub, et oleme sättinud ennast päris turismikeskuse nurgataha. Kõik tähtsamad vaatamisväärsused on siinsamas! No kas meil ei ole hea nina! Plaanime osta mõnest raamatupoest Lonely Planeti, kuid poed on juba kinni. Sööme teeäärses kebabi kohas oma esimesed kebabid (etteruttavalt olgu öeldud, et juhuslikult olid kõik kebabid mida Istanbulis sõime, erinevad, kuid maitsvad). Sattusime turule kus kohalikud endile igasugu träni ostsid ja turiste väga ei jõlkunud. Enn oli kodus lubanud pojale, et toob talle Türgist mõne käekella a la Rolexx või midagi sama jubedat. Hoidsime siis silmad lahti. Kõiksugu Bvlgarisid ja Omegasid oli, kuid lonkava sildiga Rolexeid mitte. Turult taas valguse kätte jõudnud, astub juurde "hõlma kaupmees" ja pakub mingeid lõhnu. Ennu südamesooviks on aga ainult Rolexx või Rollex vm... Kutt kaob korraks ära ja naaseb varsti Bvlagri kellaga. No see ju ei sobi, kuidas sa aru ei saa! Aga äkki siis soovite ikkagi lõhna?! Ei-ei-ei! See kaubitseja annab alla, kuid juurde astub teine kõvera näoga tüüp kes meid enne kaugemalt piidles. Kõik kordub.
Üle Kuldsarve väina viiva silla all on restoranid. Laseme end ühte neist istuma sättida ja teeme mõned õlled. Teenindaja keelitab-meelitab meid 120 kohaliku eest siiasamasse aastavahetuse peole. Hind sisaldab piiramatu koguse alkoholi! Pakkumine on hea, kuid meie ei tahame olla vabad ja mitte ennast konkreetse kohaga siduda. Maybe tomorrow! Sillapealne on paksult räimi püüdvaid õngitsejaid täis. Silla otstes saab osta värsket praetud kala. Täitsa mõnus. Ostame hotelli mõned õlled, veini ja raket. Veinist ja juba Bulgaarias ostetud kuivatatud puuviljadest valmis mulle glögi. Väike rahe lõpeb kiiresti ja kolime oma kraamiga terrassile. Jälgime laevatulesid. Selgub, et hotellis on veel külalisi. Õigepea liituvad meiega kaks prantslast kes elavad ka siin ja tulid just linnapealt. Kostitame neid Eestist kaasa võetud Vana Tallinnaga mida ei olnud põhjust teepeal kellelegi kinkida. Vennastume. Prantslased on siin olnud juba nädala ja täna on nende viimane õhtu. Kuuleme, et Prantsusmaal on kunsti-inimestel hetkel rasked ajad. Valitsus toetavat ainult "mainstreami" ja kui keegi püüab korraldada alternatiivüritusi, siis sellele tehakse kõikvõimalikke takistusi. Õhtu läheb ruttu ja peagi on kell 03:..... Saame neilt igasugu infot ja lõpuks veel ka Istanbuli tutvustava raamatu. Kui Lennoga tuppa jõuame, leiame eest kirja Ennult: "Läksin linnapeale jalutama, telefon on kaasas." Tean, et värav on lukus ja aed kõrge. Lisaks ei olnud Enn ka kõige kainem poiss. Teeb natuke murelikuks aga eks ta ise teab. Ühel hetkel on ta jälle tagasi, olevat roninud üle aia. Enn läks jalutama ja sai kokku ühe taksojuhiga kes talle õlut pakkus ning tasuta mööda linna vaatamisväärsuseid ringi sõidutas. Vot niisuguseid taksojuhte leidub siin!
Läheme oma uue kodu ümbruskonnaga tutvuma ja selgub, et oleme sättinud ennast päris turismikeskuse nurgataha. Kõik tähtsamad vaatamisväärsused on siinsamas! No kas meil ei ole hea nina! Plaanime osta mõnest raamatupoest Lonely Planeti, kuid poed on juba kinni. Sööme teeäärses kebabi kohas oma esimesed kebabid (etteruttavalt olgu öeldud, et juhuslikult olid kõik kebabid mida Istanbulis sõime, erinevad, kuid maitsvad). Sattusime turule kus kohalikud endile igasugu träni ostsid ja turiste väga ei jõlkunud. Enn oli kodus lubanud pojale, et toob talle Türgist mõne käekella a la Rolexx või midagi sama jubedat. Hoidsime siis silmad lahti. Kõiksugu Bvlgarisid ja Omegasid oli, kuid lonkava sildiga Rolexeid mitte. Turult taas valguse kätte jõudnud, astub juurde "hõlma kaupmees" ja pakub mingeid lõhnu. Ennu südamesooviks on aga ainult Rolexx või Rollex vm... Kutt kaob korraks ära ja naaseb varsti Bvlagri kellaga. No see ju ei sobi, kuidas sa aru ei saa! Aga äkki siis soovite ikkagi lõhna?! Ei-ei-ei! See kaubitseja annab alla, kuid juurde astub teine kõvera näoga tüüp kes meid enne kaugemalt piidles. Kõik kordub.
Üle Kuldsarve väina viiva silla all on restoranid. Laseme end ühte neist istuma sättida ja teeme mõned õlled. Teenindaja keelitab-meelitab meid 120 kohaliku eest siiasamasse aastavahetuse peole. Hind sisaldab piiramatu koguse alkoholi! Pakkumine on hea, kuid meie ei tahame olla vabad ja mitte ennast konkreetse kohaga siduda. Maybe tomorrow! Sillapealne on paksult räimi püüdvaid õngitsejaid täis. Silla otstes saab osta värsket praetud kala. Täitsa mõnus. Ostame hotelli mõned õlled, veini ja raket. Veinist ja juba Bulgaarias ostetud kuivatatud puuviljadest valmis mulle glögi. Väike rahe lõpeb kiiresti ja kolime oma kraamiga terrassile. Jälgime laevatulesid. Selgub, et hotellis on veel külalisi. Õigepea liituvad meiega kaks prantslast kes elavad ka siin ja tulid just linnapealt. Kostitame neid Eestist kaasa võetud Vana Tallinnaga mida ei olnud põhjust teepeal kellelegi kinkida. Vennastume. Prantslased on siin olnud juba nädala ja täna on nende viimane õhtu. Kuuleme, et Prantsusmaal on kunsti-inimestel hetkel rasked ajad. Valitsus toetavat ainult "mainstreami" ja kui keegi püüab korraldada alternatiivüritusi, siis sellele tehakse kõikvõimalikke takistusi. Õhtu läheb ruttu ja peagi on kell 03:..... Saame neilt igasugu infot ja lõpuks veel ka Istanbuli tutvustava raamatu. Kui Lennoga tuppa jõuame, leiame eest kirja Ennult: "Läksin linnapeale jalutama, telefon on kaasas." Tean, et värav on lukus ja aed kõrge. Lisaks ei olnud Enn ka kõige kainem poiss. Teeb natuke murelikuks aga eks ta ise teab. Ühel hetkel on ta jälle tagasi, olevat roninud üle aia. Enn läks jalutama ja sai kokku ühe taksojuhiga kes talle õlut pakkus ning tasuta mööda linna vaatamisväärsuseid ringi sõidutas. Vot niisuguseid taksojuhte leidub siin!
Laupäev, 26.12 - Invasioon Türkki
Saame receptionist arve, mille järgi me oleme külastanud spaad kahel korral ja saanud veel mingeid teenuseid. No ikka ei ole küll! Receptionil on raske uskuda, et neil on arve valesti koostatud. Liidavad ja lahutavad, näitavad meile arvutil mingit summat. Meie näitame neile oma arvutuskäiku ja lõpuks saame asjad korda. Uh. Euroopa kaart näitab pea kõikjal meie võimalikes edasliliikumispiirkondades + kraade ja sellega seoses lepime teadmisega, et rohkem meie reisi jooksul mäkke asja ei ole. Skooriks jääb seega 1 päev Ukrainas ja 1 päev Bulgaarias pluss 1 eilne laskumine. Otsustame võtta suuna Türgi poole ja veeta aastavahetus Istanbulis. Bulgaaria kohta ei oskagi kokkuvõtteks midagi tarka ütelda - esines kõiksugu sekeldusi, kirjapilt on sarnane vene keelele, kuid jutust midagi aru ei saa.
Videvik. Äsja oleksime ühe ratturi alla ajanud. Lihtsalt ei näinud seda musta kuju. Sõitis teel meile vastu ja loomulikult ei kasuta siin keegi helkureid ega lampe. Heledaid riideid ei tasu ka kanda. Aga läks hästi. Päeval oli +17C. Tegime lõunapeatuse teeäärses MC Donaldsis ja sõime õues kuna ilm oli ilus. Rahvast ja autosid oli palju. Lenno tellis lisaks söögile veel kohvi eraldi juurde. Selle eest tśekki ei saanud ja pärast ei saanud kohvi ka. No tere Bulgaaria, jälle sekeldused! Kui oleme mugimise lõpetanud selgub, et me ei saa ära sõita. Olime oma auto parkinud küll kallakule ja sellise arvestusega, et keegi meie ette ristmikule ei pargiks, kuid võta näpust - ikkagi oli sinna üks auto parkinud. Kui starter töötaks, saaksime välja keerata, kuid meil on ju vaja lükkamisruumi. Piilun autosse, seal mingid lasteasjad. Jalutan Mäkis ringi ja püüan ära arvatata kelle auto see võiks olla. Valin ühe perekonna välja ka küsin neilt, kuid ei ole nemad. Siis valin välja ühe ema tütrega, kuid ei hakka neid tülitama. Ootame, laseme päikesel põski paitada. Ootame. Lõpuks nad tulevad, ja ongi sama ema oma tütrega. Kell 17:20 on 15C.
Läheneme piirile. Veokate rivi. Mõlemas suunas on üks rida, sõidame vastassuunas ja vajadusel tõmbume veokate vahele. Piirini 3km. Piiril avastame, et Türgi liir on täitsa kõvaks valuutaks muutunud, ca 0,5 EUR. Üllatavalt on siin piiripunktis üks lahmakas ja tuledes särav terminalihoone, a la Tallinna D terminal. Tax Free, poed, eskalaator.... Piiril võtab meid vastu minaretist kostev kutse palvusele. Siin on nüüd esimene kord reisi jooksul, kui ka meie kotid läbi vaadatakse.
Videvik. Äsja oleksime ühe ratturi alla ajanud. Lihtsalt ei näinud seda musta kuju. Sõitis teel meile vastu ja loomulikult ei kasuta siin keegi helkureid ega lampe. Heledaid riideid ei tasu ka kanda. Aga läks hästi. Päeval oli +17C. Tegime lõunapeatuse teeäärses MC Donaldsis ja sõime õues kuna ilm oli ilus. Rahvast ja autosid oli palju. Lenno tellis lisaks söögile veel kohvi eraldi juurde. Selle eest tśekki ei saanud ja pärast ei saanud kohvi ka. No tere Bulgaaria, jälle sekeldused! Kui oleme mugimise lõpetanud selgub, et me ei saa ära sõita. Olime oma auto parkinud küll kallakule ja sellise arvestusega, et keegi meie ette ristmikule ei pargiks, kuid võta näpust - ikkagi oli sinna üks auto parkinud. Kui starter töötaks, saaksime välja keerata, kuid meil on ju vaja lükkamisruumi. Piilun autosse, seal mingid lasteasjad. Jalutan Mäkis ringi ja püüan ära arvatata kelle auto see võiks olla. Valin ühe perekonna välja ka küsin neilt, kuid ei ole nemad. Siis valin välja ühe ema tütrega, kuid ei hakka neid tülitama. Ootame, laseme päikesel põski paitada. Ootame. Lõpuks nad tulevad, ja ongi sama ema oma tütrega. Kell 17:20 on 15C.
Läheneme piirile. Veokate rivi. Mõlemas suunas on üks rida, sõidame vastassuunas ja vajadusel tõmbume veokate vahele. Piirini 3km. Piiril avastame, et Türgi liir on täitsa kõvaks valuutaks muutunud, ca 0,5 EUR. Üllatavalt on siin piiripunktis üks lahmakas ja tuledes särav terminalihoone, a la Tallinna D terminal. Tax Free, poed, eskalaator.... Piiril võtab meid vastu minaretist kostev kutse palvusele. Siin on nüüd esimene kord reisi jooksul, kui ka meie kotid läbi vaadatakse.
Reede, 25.12. Kand ja varvas
Tuulepoiss sasib kuuski ja see tähendab, et ka täna gondel ei sõida. Sõidame autoga kohe kaugemale nõlvale kus eile lund oli. Siin, kus eile oli palju sagimist ja taksod tõid inimesi mäele, on täna vaikus. Mõni üksik inimene. Istukad ka ei tööta - väidetavalt on ka nende jaoks liiga tuuline. No ei tea, meid on sellise tuulega mujal üles viidud küll. Vist. Auto termomeeter näitab +10C. Meie tulime lauaga sõitma ja nii see saab ka olema! Kui keegi meid üles ei vii, läheme ise. Juba kasvõi ainult selleks, et sõita +10C-ga. Lenno vajab natuke ärgitamist, kuid ühel hetkel teeme kõik samm-ja-varvas tehnikat ja rühime üles. Ei me ole miskid tordimehed, meie oleme spordimehed! Mina muidugi ei ole üldse miski mees, aga riimi pärast võin ju olla ka. Kell 13:30 hakkame sammuma ja kl. 14:40 oleme jõudnud umbes 1/3 mäkke. Oleme kolmekesi, terve mägi on meie! Kosutav lonks, ilus vaade. Kuna meie tõusutempo ei ole just kiire ja paari tunni pärast ootab meid spaa, siis jääb tipp vallutamata. Klambrid kinni ja alla! Täna on ka siin juba lumi pruunikirju. Mäe alla on tekkinud mõned inimesed. Teeme juttu. Tuleb välja, et nemad tulid Malaisiast. Vaesekesed, milline ebaõnn!
Meie hotellis on täitsa tip-top bassein ja saun. Oleme ainsad sulistajad. Hotell on vist päris tühi, sest ka hommikusöögi ajal oli restoranis vaid paar inimest. No igatahes meil on mõnus. Teeme täpsusviske võistluse. Lamamistoolil lamades tuleb visata võti mõne meetri kaugusel asuvasse kibusse. Mina võidan! :) Õhtul on programmis jälle uute veinide proovimine. Täitsa häid veine oskavad teha!
Meie hotellis on täitsa tip-top bassein ja saun. Oleme ainsad sulistajad. Hotell on vist päris tühi, sest ka hommikusöögi ajal oli restoranis vaid paar inimest. No igatahes meil on mõnus. Teeme täpsusviske võistluse. Lamamistoolil lamades tuleb visata võti mõne meetri kaugusel asuvasse kibusse. Mina võidan! :) Õhtul on programmis jälle uute veinide proovimine. Täitsa häid veine oskavad teha!
Subscribe to:
Comments (Atom)
