Jõuame pimedas ühte teeäärsesse suuremasse hotelli. Tuba on nii palav, et paneb põsed õhetama. Avame ukse ja akna, tuuletõmme jahutab natuke. Väljas on pime, kuid nina tunneb mere lähedust. Varahommikul segab und tuttav hääl minaretist. Hommikul avaneb aknast vaade eramutele ja merele. Liigume Istanbuli poole ja kogu see Marmarise äärne piirkond on tore oma rannaäärsete elupiirkondadega. Vau, mõlemas suunas on kolm sõidurida ja nende vahel veel eraldi piiretega eraldatud read bussidele. Ei saanud arugi kust see Istanbul peale hakkas, teed on head, liiklus tihe nagu suurlinnas ikka. Kas oleme veel eeslinnas või juba pealinnas? Mäest üles, mäest alla, üle silla, siia-sinna. Kuna meil kaarti ei ole ja GPS näitab ainult peateed, siis sõidame huupi. Aga ega meil ei olegi kindlat punkti kuhu me peame jõudma. Otsime lihtsalt "üht toredat kohta" kuhu oma staap teha. Arvame, et mere läheduses oleks toredam. See on meie ainus orientiir. Mina kui selle reisi "hotelli manager" astun mõnda hotelli sisse, kuid seal tahetakse liiga palju raha. Vasakule ja paremale mööda kitsaid tänavaid, üles ja alla ja ühe nurga taga vaiksel tänaval märkan sinise maja küljes hosteli silti. See ongi meie koht! Astun tänavalt pisikesse hämarasse sisehoovi, paar kassi jälgivad mind. Koputan, maja on vaikne ja keegi ei ava. Astun nurga taha, seal lösutab veel kari valgeid vurrulisi. Keegi krabistab trepi all. Kestast välja tiritud makilint liigub. Rott? Kassipoeg? Piilun vaikselt...Ei, hoopis magevee-kilpkonn! No muidugi, kes siis veel! Täitsa pirakas teine. Uks avaneb. Hotellis on hämar ja vaikne. Naisterahvas räägib inglise keelt täitsa OK. Mulle näidatakse kõikvõimalikud vabad toad ette, mõni rohkem sultanipärane, mõni vähem. Valime lihtsa ja kulunud olekuga 3se toa (meenutab mulle pioneerilaagrit) viimasel, kolmandal korrusel, sest siin on ka suur merevaatega katuseterrass.
Läheme oma uue kodu ümbruskonnaga tutvuma ja selgub, et oleme sättinud ennast päris turismikeskuse nurgataha. Kõik tähtsamad vaatamisväärsused on siinsamas! No kas meil ei ole hea nina! Plaanime osta mõnest raamatupoest Lonely Planeti, kuid poed on juba kinni. Sööme teeäärses kebabi kohas oma esimesed kebabid (etteruttavalt olgu öeldud, et juhuslikult olid kõik kebabid mida Istanbulis sõime, erinevad, kuid maitsvad). Sattusime turule kus kohalikud endile igasugu träni ostsid ja turiste väga ei jõlkunud. Enn oli kodus lubanud pojale, et toob talle Türgist mõne käekella a la Rolexx või midagi sama jubedat. Hoidsime siis silmad lahti. Kõiksugu Bvlgarisid ja Omegasid oli, kuid lonkava sildiga Rolexeid mitte. Turult taas valguse kätte jõudnud, astub juurde "hõlma kaupmees" ja pakub mingeid lõhnu. Ennu südamesooviks on aga ainult Rolexx või Rollex vm... Kutt kaob korraks ära ja naaseb varsti Bvlagri kellaga. No see ju ei sobi, kuidas sa aru ei saa! Aga äkki siis soovite ikkagi lõhna?! Ei-ei-ei! See kaubitseja annab alla, kuid juurde astub teine kõvera näoga tüüp kes meid enne kaugemalt piidles. Kõik kordub.
Üle Kuldsarve väina viiva silla all on restoranid. Laseme end ühte neist istuma sättida ja teeme mõned õlled. Teenindaja keelitab-meelitab meid 120 kohaliku eest siiasamasse aastavahetuse peole. Hind sisaldab piiramatu koguse alkoholi! Pakkumine on hea, kuid meie ei tahame olla vabad ja mitte ennast konkreetse kohaga siduda. Maybe tomorrow! Sillapealne on paksult räimi püüdvaid õngitsejaid täis. Silla otstes saab osta värsket praetud kala. Täitsa mõnus. Ostame hotelli mõned õlled, veini ja raket. Veinist ja juba Bulgaarias ostetud kuivatatud puuviljadest valmis mulle glögi. Väike rahe lõpeb kiiresti ja kolime oma kraamiga terrassile. Jälgime laevatulesid. Selgub, et hotellis on veel külalisi. Õigepea liituvad meiega kaks prantslast kes elavad ka siin ja tulid just linnapealt. Kostitame neid Eestist kaasa võetud Vana Tallinnaga mida ei olnud põhjust teepeal kellelegi kinkida. Vennastume. Prantslased on siin olnud juba nädala ja täna on nende viimane õhtu. Kuuleme, et Prantsusmaal on kunsti-inimestel hetkel rasked ajad. Valitsus toetavat ainult "mainstreami" ja kui keegi püüab korraldada alternatiivüritusi, siis sellele tehakse kõikvõimalikke takistusi. Õhtu läheb ruttu ja peagi on kell 03:..... Saame neilt igasugu infot ja lõpuks veel ka Istanbuli tutvustava raamatu. Kui Lennoga tuppa jõuame, leiame eest kirja Ennult: "Läksin linnapeale jalutama, telefon on kaasas." Tean, et värav on lukus ja aed kõrge. Lisaks ei olnud Enn ka kõige kainem poiss. Teeb natuke murelikuks aga eks ta ise teab. Ühel hetkel on ta jälle tagasi, olevat roninud üle aia. Enn läks jalutama ja sai kokku ühe taksojuhiga kes talle õlut pakkus ning tasuta mööda linna vaatamisväärsuseid ringi sõidutas. Vot niisuguseid taksojuhte leidub siin!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment