Komapäev, 30.12 - tere Moldova (NB! mitte Moldaavia)

Hommik on ilus ja karge. Päike sirab, muru katab hall. Vahepeal oleme otsustanud, et võtame 2010 aasta saabumise vastu Moldovas. Täna on autosõidu päev. Jälgime nii GPS kui kaarti ja ühel hetkel oleme ootamatult väikeses sadamas ning tuleb sõita praamile. Kell on juba 20:30 ja väljas on 2,5C. Sõidame tõenäoliselt üle Bruti jõe.
Läheneme Rumeenia piirile, Ukraina ja Moldova ei ole ka kaugel. Tee viib mööda trammirööpaid, auklikke teid. Sõida nagu mööda Kopli Liine. Jõuame piirile. Kaks kontrolli läbitud, pagas läbi vaadatud... ja viimases putkas küsitakse miks vinjetti ei ole? A kust me oleksime pidanud teadma mis see vinjett on ja kust seda saab, kui seda meile riiki sisenedes ei üteldud ja eraldi seda välja ka kuskilt ei lugenud? (Eks me kui haritud inimesed ikkagi teadsime mis see on, kuid kui ei oleks teadnud, ei oleks tõesti riiki sisenedes seda ka teada saanud.) Kaks Rumeenia tolli tölli väidavad, et trahv on 200 EUR. Enn on roolis ja kutsutakse nende putka juurde. Mõne aja pärast selgub, et ilma trahvita variant on ka, siis tuleb tasuda 50 EUR. See on nüüd küll ootamatu laks. Vaidleme, omavahel ja töllidega. Et kas peaks üldse maksma ja kui, siis kui palju. Enn on pea-aegu nõus maksma, kuid Lenno resoluutselt mitte. Bens on ka otsakorral ja mootorit ei taha seisma jätta. Hmmm... kuidagi juba tuttav situatsioon. Ja mul on pissihäda ka veel. Appi! Lenno vaidleb töllidega ja jutt läheb sinna, et kui on trahv siis trahv aga mis mõttes te ütlesite, et ilma saab 50 EURga? Üks töll kaotab närvi ja klähvib nii et tatti pritsib, et: "Kas mina ütlesin seda sulle, kas mina...?" Lenno vastu, et: "Ei, minu sõbrale ütlesid". Vaikus. Päris põnev tsirkus. Lenno läheb siis otsima kust saaks vinjeti osta ja satub ühe inglise keelt kõneleva tollipolitseiniku otsa. See kuulab ta ära ja tuleb kaasa töllidega suhtlema. Lõpuks, kl. 22:25 saame ilma maksmata minema, hoiatusega "olgu see viimane kord!". Vetsu ei paista kuskil.
Moldova poolel on oma tants. Vahepeal mulle tundub, et piirivalvur lakub me passe, sest lisaks sellele, et ta vaatab neid vastu valgust, hoiab ta neid ka nii oma näo lähedal, et lausa kummaline. Jubedalt läheb aega. Ju ei ole varem Eesti passe näinud. EUR kurss on 17:70. Kohalikud uhavad siin uljalt oma vanemat sorti mersudega. Putka ukse juurde kogunenud kohalikud juhid on sõbralikud ja jagavad meile infot. Tiraspoli minna ei soovita, seal polevat lisaks viina joomisele midagi teha ja ohtlik olevat seal ka. Lennol kripeldab Tiraspol hingel, sest on seal kunagi treeninglaagris olnud ja nüüd oleks tore uuesti näha. Silman läbi akna WCd, kuid trepikoja uks on lukus ja sisse ei saa. Pöördun siis ühe piirivalvuri poole. Proovin inglise ja vene keeles, kuid ta nagu ei tahaks aru saada. Teeb mingit nalja ja viipab käega kuskile eemale. Kui ma ära ei lähe, muutub tõredaks ja küsib, et mida ma tahan. Lõpuks saab aru ja juhatab mu töötajate räpasesse WCsse. Selline "jaama meestekas" kui saate aru mis ma mõtlen. Kell 23:24 oleme üle piiri.
See läbi külade viiv tee on meie autole eluohtlik. Jääkonarused, vett täis löökaugud, mega konarused. Võtame tee äärest ühe hääletaja peale. Loodame saada nö. siseinfot olukorrast riigis. Tśikk on aga küps mis küps ja mitte eriti jutukas. Soovib sõita paarkümmend km eemal asuvasse külla. Teepeal räägib pidevalt telefoniga. Ühel hetkel ei taha ta enam helinale vastata ja telefon heliseb ja heliseb. Paus. Ja heliseb uuesti. Mõned sõnad on vene keelega sarnased. Tśikk jääb tukkuma. Mina tema kõrval hoian tal silma peal, et ta päris magama ei jääks. Ta olevat juba 3h hääletanud, vedas tal, et meie ta peale võtsime. Tema küla ei tule ega tule. Tahaks juba veini lahti korkida aga talle ei taha pakkuda ja nii tulebki kannatlik olla.
Ai! saime jubeda löögi vastu auto põhja. Tekib hirm, et karter läheb katki ja jäämegi siia öisesse külla keset pärapõrgut. Golf on piisavalt madal auto, et siin teedel veel küllalt lakse saada. Kiiruse laseme alla ja aeg venib.... Lõpuks läheb tädi maha. Pakub meile raha, meie keeldume. Lõpuks jõuame Kagul nimelisse linna ja võtame toa 3*** hotellis. Kulude kokkuhoiu mõttes võtame ühe toa ilma duśhita. Lift on nagu tavalise Mustamäe või Lasnamäe elumaja lift. Oma tuppa saame nii, et kõigepealt avame ukse kust satume esikusse. Esikust hargneb neli ust- kaks neist kuuluvad erinevatele tubadele (üks meie ja teine naabri oma) ning kaks siis vastavalt WC ja vannituba. Toad aga hoopis omaette klassist. Liistparkett on kõige korralikum asi siin toas. Kapi uksed on ligadi-logadi, rõdu ukselt link eest ära, ämblikuvõrk laes... Igati korralik urgas. Vannitoas askeldab pisike tarakan. Ennu WCs on prill-laud ära võetud. Noh, linad on vähemalt puhtad ja see ongi oluline. Enn oli roolis ja jubedad tee-olud on ta närvid päris ära söönud - vajab veiniga ja A-Rühmaga turgutamist. Magama saame pärast kella kahte.