Hommikul check-out ja jooksuga sadamasse, et jõuda 10:25 laevale - tahame teha Musta mereni viiva Bosporuse tiiru. Trammilt maha, jookseme nii, et nahk on märg ja hing kinni... ei leia kiirustades õiget kassat üles kust laev väljub. Ja jääme hiljaks. Meid ja veel teisi ullikesi turiste korjab üles mingi mahhinaator. Näitab kaarti kuhu tema laev meid viib, hinnas on pooletunnine peatus Aasia poolel jne. Rahvas kogutakse kokku ja viiakse laevale. On ilus päikesepaisteline selge päev ja mõnus on merel loksuda (tegelikult oleme küll Bosporuse väinas). Ja tehaksegi peatus Aasia poolel nagu lubatud, kuid mitte nii kaugel Musta mere pool kui esialgu kaardilt näidati ja kuhu oleks meid viinud ametlik laev. Sama raha eest. Ei tea kas saime petta ka. Tiirutame Istanbuli Aasia osas, teeme kebabid ja laevaga tagasi merereisi algpunkti.
Enne kui siit linnast lahkume, sõidame ka autoga edasi-tagasi mööda kahte silda mis viivad üle Bosporuse. No et ikka märk maha jätta. Kell on juba 16:00 ja plaan on sõita nii kaugele, kui viitsime. On pime, tee on käänuline ja mägine. Hunt jookseb üle tee! Ületame Bulgaaria piiri ja on kahju, et pimeduse tõttu ei näe kõiki neid teeäärseid losse nende täies ilus. Mitmete hotellide ehitus on pooleli, kuid näha on, et kõik pingutava võimsaima lossi tiitli pärast. Oleme vinges rannikupiirkonnas. Lõpetame tänase teekonna ühes teeäärses baar-hotellis 20 km enne Varnat. Sööme baaris õhtust ja maja peremees teeb meile napsu välja. Siin saan ka lõpuks teada mida tähendab menüüs olev inglisekeelse nimega "Tripe soup". See on pekikuubikute supp. Mitte päris minu rida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment